Ma virgusin kesk tõusvat tuulepöörist…
Mismoodi – olin hüpiknukk ju,
käed-jalad-juuksed papist,
siin umbses ruumis
terve elu
liikumatult vait.
Kes äkki tõmbas nöörist?
Kes laskis välja kapist
koikindla naftaliinitatud hinge?
Jäi võõraks pelgupaik…
Kui käsi sirutub,
et panna tagasi mind kappi –
mil keerlen viimseid ringe,
kuni erk veel taip -,
ma palun, hüüan appi:
kust võtan kannatuse
olla nurgas kokkupandult enam ma
nüüd, kus ma tean,
mis õnn on
lendutõusnult elada!
Aita Kivi