On’s need tingimata vastuolus? Mulle paistab, et elu kulgeb iseenesest. Hiinakeelne sõna looduse kohta — zi ran — tähendabki seda, mis toimub iseenesest. Väga veider, et kõigi tüüpiliste EUROOPA keelte grammatika tõttu, mida me kõneleme, oleme võimetud ette kujutama protsessi, mis kulgeks iseenesest. Iga tegusõna juurde peab käima nimisõna kui tema alus, määraja, ning me arvame, et asi pole korras, kui keegi või miski seda ei korralda või selle eest hoolt ei kanna. Nõnda tundub idee iseenesest, iseenda väel kulgevast protsessist meile hirmuäratav, sest ei ole näha käimapanijat. Ameerika Ühendriikides seisame me tõsise sotsiaalse ja poliitilise konflikti ees, sest me arvame, et peaksime elama vabariigis, samal ajal kui suurem osa kodanikke usub, et universumis kehtib monarhia. Te ei saa olla lojaalsed Ameerika Ühendriikide kodanikud uskumata, et vabariik on parim valitsusvorm, ja ometi ihkame monarhi, kedagi teist, kellele lükata vastutus. Me ei võta midagi iseenesest ja kaebame ühtelugu, et see, mis me oleme, on mineviku vili: «Mu isa ja ema olid neurootikud ja seetõttu tegid nad minustki neurootiku. Ja nende isa ja ema olid neurootikud ja tegid neist neurootikud . . .» ja nii Aadama ja Eevani välja. Kas te mäletate, mis õieti juhtus Eedeni aias? Jumal pani lõksu üles. Ta ütles, et on üks eriline puu, mille vilja ei tohi süüa. Kui ta poleks tegelikult tahtnud, et Aadam ja Eeva seda sööksid poleks ta selle kohta midagi öelnud. Kui ta aga sellele juba kord tähelepanu juhtis, võis olla kindel, et nad lähevad ja söövad seda. Kui siis Jumal nägi Aadamat süüdlaslikult pilku maha löömas, küsis ta: «Aadam, kas sa sõid selle puu vilja, mille kohta ma ütlesin, et seda ei tohi süüa?» Ja Aadam vastas: «See naine, kelle sa mulle andsid, ahvatles mind ja ma sõin.» Siis vaatas Jumal väga valjult Eevale otsa ja küsis: «Eeva, kas sa sõid selle puu vilja, mille kohta ma ütlesin, et seda ei tohi süüa?» Ja Eeva vastas: «Madu meelitas mind.» Ajasid üksteise kaela, nagu näha. Siis vaatas Jumal maole otsa ja — seda pole küll Piiblis kirjas — nad pilgutasid teineteisele silma. Nad olid juba ammu ette kavatsenud, et universum ei pea olema lihtsalt kuulekas käsutäitja, kus minaJumalütlensinapeadtegemaniijanii ja teie teetegi automaatselt nõnda. Poleks ju mingit nalja, kui poleks üllatust. Heebrea jumalasõnas seisab kirjas, et Jumal pani loomise ajal Aadama südamesse ühe asja, mida kutsutakse Yetzer Hara. See tähendab «isemeelne vaim». Täpselt samuti on asi siis, kui te valmistate raguud ja panete sellesse soola. Te ei taha, et raguu saaks liiga soolane, vaid ikka parasjagu. Just nõnda pani Jumal Aadamat luues temasse paraja annuse ula kust, et juhtuks midagi üllatavat ja teist sugust, mida Jumal ei suudaks ette näha See on siinkohal väga tähtis, sest ma tahan rääkida meie ühtsustundest, meie võõrandumistundest ja takistustest, mida me endasse sisendame, pidades oma elusundi kohustu seks. Kui te kujutleksite ennast Jumala asemele tavaettekujutuses Jumalast kui kõigeväelisest Isast, tähendaks see seda, et oleksite üks ennasttäis kult, kellel on kõigega asja. Teile on teada kõik, mis oli, ja kõik, mis tuleb, ning teil on täielik kontroll kosmose üle, teil on absoluutne võim ja te olete surmani tüdinenud. Siis ütlete endale: «Inimene, eksi! Ma ootan üllatust.» Ja siin te olete, ainult et te ei tohi seda endale tunnistada. Teada seda, et olete Jumal, on hullumeelsuse tunnusmärk. See on absoluutne tabu, eriti ristiusus. ^Jeesus löödi selle teadmise eest risti ja kristlased ütlevad: «Olgu pealegi, Jeesus oli Jumal, aga sellest aitab. Rohkem mitte kedagi!» Kuid Evangeelium on ilmutus meile kõigile sellest, mida hindud on alati teadnud — tat tvam asi — see sa oled! Kui Jeesus oleks elanud Indias, oleks talle tema avastuse puhul õnne soovitud, mitte teda risti löödud. Indias on palju inimesi, kes teavad, et nad on maskeeritud Jumalad. Šri Rämakrišna, Sri Ramana, Krišna ja Buddha — nad kõik avastasid selle, sest see pole mingi erandlik õigus, et keegi üksi on Jumal, vaid kõik on Jumalad, ja kui ma teile silma vaatan, näen ma universumit endale vastu vaatamas. Nõnda olemegi olukorras, kus teadmine, et ollakse Jumal, on tabu ja me ei tohi seda endale tunnistada, et me teame, kes me oleme, sest meil on hirm, üks enesepettuse liike, ärakadumise, võõristuse, üksinduse ja mitte kuskile kuuluvuse tunde ees. Tavalises kõnepruugis öeldakse, et me tuleme ilmale, kuigi me midagi sellist ju ei tee. Me tuleme temast välja. Nii nagu vili tuleb puust. muna kanast ja laps emaüsast, oleme me kõik universumi tähised. Nii nagu võrkkestal on müriaade pisikesi närvilõpmeid, oleme meie universumi närvilõpmed. Ja naljakad asjad juhtuvad. Kuna meid on nii palju, on universum mitmekülgne; nõnda võib näha ennast eelarvamustevabalt. Siin me oleme ja tahame teada saada, mis on käimas. Me vahime läbi teleskoopide, et näha kaugeimaid asju väljas pool, ja läbi mikroskoopide, et näha kaugeimaid asju seespool, ja mida keerulisemaks meie riistad muutuvad, seda kaugemale jookseb maailm meie eest ära. Kui meie teleskoobid muutuvad võimsamaks, universum avardub. See on meie endi ärajooksmine meie eneste eest. Te teate ju, et mõni aasta tagasi me arvasime, et ta on meil käes. Me avastasime asja, mille nimi on aatom, ja see see oligi. Kuid vaat sulle säh! Välja ilmus elektron. Ja põmm! Prooton. Kui see kõik juba selja taha jäi, tulid veel kõiksugu värgid — me sonid ja antiosakesed ja asi läks aina hulle maks. Me oleme iseennast vaatlev süsteem, mis sarnaneb maole nimega Ouroboros, kes salvab oma saba ja püüab ennast alla neelata. et teada saada, mis asi ta on. Samalaadne on kogu küsimus: «Kes ma olen?» Me ütleme: «Ma tahaksin ennast näha», kuid proovige vaid vaadata oma pead. Kas te saate seda näha? Silme ees ei ole pime, kuid pole ka ühetaolist ruumi — mitte kusagil pole midagi ühetasast. Ja sellega pole lugu veel lõppenud. Suurem osa meist arvab terve mõistuse seisukohalt, et ruum pole mitte midagi, et ta pole üldse tähtis ja et tal pole energiat. Kuid tõsiasi on see, et ruum on kogu olemise alus. Kuidas saaksid olemas olla tähed ilma ruumita? Tähed paistavad ruumist, miski tuleb mitte millestki nagu siis, kui te kuulatate eelhäälestuseta ja kuulete vaikusest tulemas kõiki helisid. See on hämmastav. Vaikus on helide allikas, nii nagu ruum on tähtede allikas ja naine on inimese allikas. Kui te kuulate midagi väga tähelepanelikult, avastate, et pole ei minevikku ega tulevikku ega kuulamist ennast. Te ei saa kuulata iseennast kuulamas. Te elate igaveses praegus ja see te olete. See on tegelikult äärmiselt lihtne ja just nõnda see on. Nõnda ma jälgin suure hämmastusega maailma käiku. Ma näen kõiki neid inimesi edasitagasi sõelumas, kihutamas maniakaalselt autodega, et jõuda oma kontorisse, kus nad käivad raha tegemas. Milleks? Seda viisi nad teevad vahetpidamata üht ja seda sama ning väga vähestele neist see meeldib. Mõistlikud inimesed maksavad mängu eest — selline on elukunst. Kuid kogu idee peksta ja taguda oma ajusid välja selleks, et elada, on ju naeruväärne. Albert Camus väidab oma raamatu «Sisyphose müüt» alguses väga arukalt: «On üksainus tõsine filosoofiline probleem: enesetapp.» Mõtelge selle üle veel kord järele. Kas te peate edasi minema? Palju lihtsam oleks seisma jääda. Milles küsimus, on’s midagi kahetseda, kui edasiminek kätkeb? Mis on surm? Heita magama ja mitte kunagi enam ärgata. Oh, kui kõhutav on olla igavesti pimeduses! Kuid see pole ju nõnda Ei ole ka igavest elu. On nii, nagu polekski teid kunagi olemas olnud. Mitte ainult, et teid pole kunagi olnud, vaid mitte kedagi pole kunagi olnud; ja nõnda see ju oligi enne teie sündimist. Täpselt samuti, nagu teil on nähtamatu pea, on ka teie ülim tegelikkus, teie olemise alus mittemiski. Sunyata on budistlik mõiste tühjuse kohta — see on ruum, see on teadvus, see on see, kus «me elame ja liigume ja oleme olemas» — Jumal, Suur Tühjus. Õnneks pole võimalik teada saada, mis see on, sest kui me seda teada saaksime, siis me tüdineksime sellest.
Teiste sõnadega, maailmas väljaspool silma päike ei paista. Maailmas väljaspool taktiilseid närvilõpmeid tuli ei põleta. Maailmas väljaspool lihaseid ei ole kivid rasked ja väljaspool õrna nahka ei ole nad kõvad. Nagu näete, on kõik suhteline. Väga lihtne on vastus vanale küsimusele: kui metsas langeb puu ja keegi seda ei kuule, kas ta siis ragiseb või ei? Hääl on suhe õhu võnkumise ja kõrva trumminaha vahel. Kui ma löön trummi, millel pole nahka peal, on ükskõik, kui kõvasti ma löön, häält ei tee ta ikkagi. Samamoodi võib õhk kogu aeg võnkuda, aga kui pole kõrva trümmihahka ja auditiivset närvisüsteemi, ei ole ka häält. Tänu oma füüsikalistele struktuuridele loome me võnkumisest maailma, mis muidu oleks tühi. Me loome seda tühjusest, kuid asume ise samuti selles maailmas. Meie keha ja närvisüsteem kuuluvad välisesse maailma. Teie olete minu välises maailmas ja mina olen teie välises maailmas. Nõnda tekib muna ja kana situatsioon — on ju naljakas. Neuroloogilisest vaatepunktist loome me iseoma maailma ja samal ajal on maailm meid ennast loonud. Lõppude lõpuks võib iga füüsik ära näidata, et te olete üks elektriliste olluste ja protsesside sumin nagu kõik muugi. Kõikjal käib üks džäss ja see on õudsalt vahva, sest see on iseenda äratundmine sinu läbi.
Tegelikult on kõik füüsikaliselt olemasolev üks põksumine, positiivsete ja negatiivsete elektrilaengute vaheldumine. Lugege Encyclopedia Britannica neljateist kümnendast väljaandest elektri kohta käiva artikli kaht esimest paragrahvi. See on õpetatud, teaduslik artikkel kõiksugu valemite ja tehnilise informatsiooniga, kuid ta algab puhta metafüüsikaga. «Elekter,» ütleb artikli autor, «on absoluut. Me ei tunne midagi muud taolist. Ta on kõige alus . . .» On ju näha, et siin aetakse puhtakujulist teoloogiat.
Mõned ütlevad, et me pole midagi muud kui kogum baktereid, kes roomavad ringi üht kivikera mööda, mis tiirleb tähtsusetu tähe ümber ühe pisikese galaktika ääre narmastes. Miks inimesed sedasi räägivad? Sest nad tahavad öelda: «Ma olen tõsine realist, sitke sell. Ma vaatan faktidele otse silma ja need on rängad faktid. Mõte, et seal üleval on keegi, kes meie eest hoolt kannab, on vanade naiste ja muidu põdurate jaoks, ja üldse arvan ma, et universum on üks pundar jama.» Sellist sõnumit kuulete te teatud tüüpi inimeste käest. Vaata alati inimese filosoofiat, et näha, mida ta ütleb enda kohta. Teie filosoofia on teie osa, teie mäng, mida te mängite. Mina tunnistan, et minu filosoofia on mäng, mida ma mängin. See on minu suur toiming. Ja kui ma lähen, et seda mängida, ma lähen, et mängida suurimat mängu, mida ma suudan ette kujutada, ja ütlen: «Põrgusse kõik see lollus! Ma tean väga hästi, et olen püsitu, et olen millegi püsitu kehastus, mis ise pole enam mitte midagi.» Ja seda ma just tahangi. Ma olen universumi juure ja olluse kehastus, mida inimesed nimetavad Jumalaks, Atamaniks või Brahmaaniks. Ja ma arvan, et seda on naljakas tunda. Naljakas on seda tunda mitte kui kategooriat, vaid kui positiivset kogemust, mida sa võid tõesti läbi elada. Seepärast on minu ülesanne jagada seda tunnet niipalju kui võimalik, et teil poleks enam vaja mingit psühhoteraapiat, mingit gurut ega mingit religiooni — minema kõik!
Sõnad on vaid helid, mis tähistavad ja märgivad midagi muud kui ise ennast. Rahapaberid tähistavad jõukust, maa kaardid maakohti ja ka sõnad tähistavad alati midagi muud. Selline heli nagu «vesi» ei tee meid märjaks. Seda heli ei saa ka juua. See tähendab, et sõna on vaid sümbol ja tähistab midagi muud kui iseennast. Ja siiski me ütleme, et sõnadel on mõte. Ja inimesed lähevad peast segi, sest nad tahavad, et elul oleks mõte nagu sõnadelgi. Goethe riputas endale seina peale lause: «. . . kõik, mis on surelik, on vaid sümbol.» Mille sümbol? Mis mõte sinul on? Just nagu peaks sul mingi mõte olema, just nagu oleksid sa tühipaljas sõna, just nagu oleksid sa midagi, mida saab sõnaraamatust järelegi vaadata. Sina ise o l e d k i mõte. Selles on asi: elu mõte ja hüve on täpselt see, mis on siin ja praegu.
Nüüd sellest, mida ma püüan kirjeldada kui mängu. Mäng on sanskriti keeles lila. Lila tuletub samast verbijuurest, mis meie sõna lilt (‘elav, rütmiline laul’ ingl k — ja universumit nimetatakse Višnu lilaks, Višnu mänguks. Kui me räägime mängust, siis me mõtleme ka teatrile. Teater on väga veider asi, sest tema all mõistetakse tavaliselt lava ja eesriiet. Kuid lava taga on garderoob, kus näitlejad riietuvad. Nad teavad, kes nad tegelikult on, enne kui nad võtavad endale oma osad (personad). «Persona» tähendab maski, mille läbi näitlejad kõnelesid, persona, sest neid maske käsu tati vabaõhulavadel kreekarooma draamades. Neil olid võimendavad hääletorud, et häält saaks suunata endast väljapoole, just nagu teie isiksuski suunab endast välja poole teie ettekujutust iseendast. See ei ole mingil juhul teie ise — see on teie mask. Nõnda siis tuleb näitleja lavale ja tema kavalus seisneb selles, et veenda publikut kõige laval toimuva ehtsuses. Publik teab eesriide ja lava eraldatuse tõttu endast, et laval toimuv ei ole tegelikult ehtne, aga näitlejad mängivad nii hästi, et nad panevad inimesi nutma, naerma, karjuma ja hirmul oma tooli serval istuma. Kujutlus sunnib kõike seda viimse piirini: parimad näitlejad kõige tänu väärsema publikuga — need oleme me ise! Te näete, et see on mäng. Kuid me võtame seda tõsiselt ja ei suuda seepärast läbi näha. Me kurname ja tapame üksteist, oleme üksteise vastu alatud, kuigi meil pole selleks vähimatki põhjust. Me võime seda siiski ka mõista ja läbi näha, me võime aru saada, et kogu elu on nali.
Kõige lummavamad asjad poeesias on kirjutatud olemuslikkuse puudumise, kaduvuse teemal. Keegi meist ei ole olemuslik tervik, me oleme tuleleegi moodi. Tuleleek on kuuma gaasi voog, mis nagu veekeeris jões pidevalt liigub ja muutub, kuigi jääb kogu aeg samaks. Igaüks meist voolab, ja kes sellele vastu ajab, läheb hulluks. See on nagu inimene, kes püüab vett oma käes hoida — mida kõvemini ta pigistab, seda nobedamini voolab vesi ta sõrmede vahelt välja. Nõnda ongi põhi mõte elust rõõmu tunda — see pole ette kirjutus ega moraalilugemine, sel pole midagi pistmist sellega, mida teil tuleks silmas pidada et cetera, see on vaid praktiline soovitus — selles, et mitte temast ära rippuda — las minna.
Lühendatult ajakirjast “Vikerkaar”1/1990