Triin Sinikivi, Naisteleht
Kooliajal pidas Juulja täpset arvestust selle üle, kui paljude poistega ta suudelnud oli. Või unistas, et on suudelnud. Tal oli salajases päevikusarnases kaustikus kuus lehekülge eraldatud, kus kõik hoolikalt kodeeritud salakirjas üleval seisis.
Kaustiku muuks sisuks olid kritseldused ja sirgeldused, millel oli, nagu tüdrukute puhul ikka, väga suur tähendus. Seal oli visandeid kostüümidest ja kleitidest, mida Juulja kunagi kujundama ja õmblema kavatses hakata, seal oli killukesi igapäevasündmuste ülestähendustega ja ainult kirjutaja enese silmadele mõeldud repliike ja kommentaare klassikaaslaste kohta. Kaustiku vahele oli kleebitud ajaleheväljalõikeid ilusate kleitide piltidega ja fotosid. Kindel koht oli seal selle poisi fotol, kes suudluste lehekülgedel kõige viimase šifreeritud sissekande taga peitus.
Tegelikult tahtnuks Juulja oma salaraamatus hoida ka Toliku pilti, aga pärast poisi ärasaatmist sõjakooli polnud temast värskemaid pilte käepärast ning päris algkooliaja fotot ei sobinud kaustikusse kleepida. Tolikuga polnud nad küll suudelnud, aga paar väga tähelepanuväärset käest kinni hoidmist väärinuks Juulja arvates kindlasti fotot aukohal.
Selliseid kaustikuid pidasid peaaegu kõik tüdrukud. Parimad sõbrannad — või siis need, kes parasjagu end parimateks sõbrannadeks pidasid — andsid aegajalt oma salaraamatuid üksteisele lugeda, seepärast oleks Toliku foto hädavajalik olnud. Kuid kuna sellist haruldust ei saanud oma raamatusse kleepida ei Juulja ega keegi teine, tuli leida muid viise oma päevikut põnevamaks teha. Seepärast luiskas enamik tüdrukuid ka oma esimeste suudluste kohta, luiskas oma päevikule ja sõbrannadele, kellega koos päevikut loeti. Õnneks ei saanud luiskelugude objektiks olevad poisid sellest kunagi teada.
Juulja esimene päris suudlus sai teoks alles viieteistkümneaastaselt, kui ta Tallinnas õmbluskoolis käis. See juhtus ühel sama kutsekooli poistega peetud ühisel peoõhtul, õieti ööl pärast seda. Peoõhtu oli olnud tavaline ja igav nagu alati — kes tantsis, kes jõi salaja veini, kes töllerdas niisama tantsusaali ja majataguse illegaalse suitsunurga vahet.
Mitmetel Juulja kursusekaaslastel oli “oma” poiss juba olemas ja kuna sõbrannad ennast pidudel põhiliselt poistele pühendasid, tundis Juulja ennast sellistel üritustel pisut üksikuna. Samas ei saanud ta peole minemata ka jätta, siis oleks hakatud imelikuks pidama ja seltskonnast võibolla hoopis välja tõrjutud.
Nii istuski ta neil pidudel tavaliselt pingil ja vahtis tantsijaid. Mitte, et teda poleks tantsima kutsutud, seda mitte. Kutsujaid oli iga kord ja kui täpselt kokku lugeda, siis oli ta põrandal ikka üle poole tantsudest. Tal lihtsalt polnud oma kindlat partnerit, kellega ta oleks tahtnud kogu aeg tantsida ja nii tammus ta tantsulepalujaga viisakalt paar lugu ära ja läks siis pingile tagasi.
Tookord aga oli Juulja kursaõdedel valmis mõeldud plaan — minna pärast ametliku tantsupeo lõppu ühe tüdruku korterisse pidu edasi pidama ja kutsuda poisid ka kaasa. Kuna tüdruku vanemad olid maal, oli korteris rahulikum, keegi ei seganud veini joomast ega keelanud aeglase muusika järgi tantsimist. Koolipidudel püüti ikka jälgida, et tantsud liiga liibuvateks ei läheks ja diskoril oli korraldus mitte mängida järjest üle kahe aeglase loo.
Ka Juulja kutsuti jätkupeole kaasa, kuigi tal oma poissi polnud. Kui kogu seltskond lõpuks korterisse jõudis, oli seal kokku ligi kakskümmend noort ja Juulja pani tähele, et üksikuid oli teisigi. Korter oli suhteliselt väike ja jäi suurele seltskonnale kitsaks. Nii oli keegi kogu aeg rõdul suitsetamas, samal ajal kui elutoas tantsiti ja köögis veini joodi. Kasutuses oli ka magamistuba, seal istusid ja suudlesid paarikesed, kes parasjagu tantsimisest väsinud olid või lihtsalt ei julgenud muu seltskonna nähes end liiga vabalt ülal pidada.
Kursaõdede eeskujul püüdis Juulja suitsetamist ära õppida ning seisis seepärast teistest rohkem rõdul. Ta suutis läkastamisega pooleks vaevalt veerand sigaretti ära pahvida, seda oli aga vähe ja Juulja tundis seepärast teistega koos suitsetades piinlikkust. Nii seisis ta jahedas sügisöös rõdul, tammus külmetavate varvastega jalalt jalale ja passis kustutatud poolik sigarett käes järgmist suitsetajatekampa, kellega koos oma suits uuesti süüdata. Suitsu tehes lobiseti tühjast-tähjast, joodi muskaatveini ja maasikanalivkat.
Juulja jõi algul vähe ja ettevaatlikult. Maasikanalivka lõhn tõi talle justkui elavana silme ette mälestuse paari aasta tagusest väljasõidust Viitna järve äärde, kus tema sõber Tolik samast joogist alkoholimürgituse oli saanud. Vaid pisut aega enne, kui Tolik oksendama oli hakanud, olid nad Juuljaga autos käest kinni istunud ning üksteisele ausõnasid andnud. Siiski või just tänu sellele meenutusele limpsis Juulja nalivkat edasi ja see ei tundunudki enam nii vastik. Isegi varbad külmetasid nagu vähem.
“Kas sa elad ammu Tallinnas?” katkestas karedal häälel esitatud küsimus Juulja mälestusteheietuse. Juulja kõrvale oli ilmunud noormees, keda ta juba paarilt varasemalt peolt põgusalt tundis. Poisi nimi oli Mait ja tüdruk oli teda aegajalt ka koolis näinud, koridoris või sööklas. Koolis polnud Mait temast kunagi välja teinud, ka pidudel olid nad vaid mõne korra tantsinud ja seepärast ei tundnud Juulja midagi erilist, kui Mait talle nüüd äkki külje alla ujus ja juttu alustas.
“Ei, sügisel tulin. Siis kui kool hakkas,” vastas Juulja ja lisas: “Aga ma olen siin varem mitu korda käinud. ” Jutt hakkas sujuma ja Juulja tundis ennast Maidu seltskonnas hästi.
Vähemalt tol õhtul tundus tüdrukule, et Mait on täitsa normaalne vestluskaaslane, mitte liiga pealetükkiv, aga samas ka mitte mingi nohik või imelik. Mait oli viieteistaastase poisi kohta üsna tugeva kerega, eemalt paistis täitsa täiskasvanu moodi, mitte pikkade kätega ja kõhetu, nagu enamus koolipoisse. Maidul olid heledad turris juuksed ja sinakashallid silmad, mis nagu ta ise ütles, olla puha mulkidelt päritud, kuigi ta pere elas juba kolmandat põlve Tallinnas.
Vestlus veeres omasoodu edasi, kumbki jutustas oma kodust, perest ja sugulastest, pealiskaudselt räägiti ka plaanidest ja lootustest, millega kutsekooli tuldud. Kui Juulja jahedusest õlgu väristas, julgemata teha ettepanekut tuppa minna, märkas Mait seda vargset liigutust ja pani oma tuulepluusi tüdrukule õlgadele. Juuljal hakkas soojem ja nad võisid edasi lobiseda.
Lobisemise kõrvale joodi vähehaaval nalivkat ja suitsetati, kuni keegi rõdule suitsetama tulnud pehme keelega poiss küsis, et kas teate ka, et kell on juba pool neli hommikul.
Kui Juulja ja Mait tuppa astusid, oli pilt seal kõvasti muutunud. Muusika mängis endiselt, aga keegi ei tantsinud. Diivanil ameles purjus paarike, vaibale oli oksendatud ja tugitoolis tukkus üks tumeda peaga noormees, kes oli nii pikk, et tooli seljatugi ta peale mingit tuge ei ulatanud pakkuma.
Ent ilmselt oli noormees liiga joobnud, et seda tähele panna ja nii kõlkus ta pea küljelt küljele nagu kellapendel — iga kord kui pea jälle väga ära hakkas vajuma, ühmatas poiss midagi ja ajas kaela sirgeks, misjärel pea kohe teisele poole hakkas kalduma. Magamistoas magas suures voodis viis täies riides noort, kolm tüdrukut ja kaks poissi, pead — jalad läbisegi. Keegi oli püüdnud endale ka tekki peale sikutada, kuid paistis, et sikutaja oli selle tegevuse pealt uinunud, tekk vedeles puntras magajate vahel.
Juulja tundis vajadust tualetti minna. Kui ta ukse avas, paistis talle esimesena silma kellegi käsi, mis üle vanniääre rippus. Juulja püüdis vannis magavat noormeest äratada, kuid kui see ei reageerinud, sulges ukse, tõmbas vannikardina ette ja istus potile oma häda tegema.
Suur osa seltskonnast oli kadunud, jättes kööki pesemata klaaside-tasside virna ja hulgaliselt suitsukonisid. Noor korteriperenaine magas pea köögilaual ja Mait avastas köögi varusid üle vaadates, et kohvikann oli kohvi peaaegu täis. Ilmselt olid kohvikeetjad enne joogi valmimist ära väsinud või ära läinud. Mait valas Juuljale ja endale leiget kohvi ja küsis: “Tahad ma saadan su ühikasse, siin ei paista ühtki vaba magamiskohta olema?” Juulja noogutas.
Nad panid kingad jalga ja hakkasid minema. Linn oli tühi ja vaikne, vaid mõni üksik takso vilksas aegajalt kauguses ja raudteelt kostis rongide müra. Pidukorter asus Lasnamäel, ühikas aga Lillekülas, nii et minna oli päris paras maa. Bussijaama juurde jõudnud, tegi Juulja ettepaneku korraks maha istuda ja jalgu puhata. Nad istusidki bussiootepingile ja et tüdrukul külm ei oleks, pani Mait oma jopehõlma ümber Juulja õlgade.
Tüdrukule tundus see nii loomulik ja hea, et ta puges mõtlemata rohkem ja rohkem poisile kaenlasse, kuni mõlemal mõnusalt soe hakkas. Äkki tundis Juulja, kuidas poiss teda tugevamalt enda vastu surub ja avastas, et ka see on hea ja meeldiv.
Ajataju kadus ja Juulja ei osanud öelda, kui palju aega nad nii olid istunud, kui ta tundis et poisi hingeõhk puhub talle otse juustesse. Juulja pööras pead, et näha, kas Mait magab või on ärkvel, kui ta suu just nagu kogemata poisi omaga kohakuti juhtus ja huuled Maidu huuli puudutasid. Juulja võpatas, kuid poiss surus ta tugevamini enda vastu ja kallutas oma pea viltu, et huuled tüdruku omadega täpselt kohakuti ulatuksid. Juulja jõudis veel märgata, kui külm on poisi ninaots, mis ta põske riivas ja siis kadus kõik ümbritsev ta teadvusest. Jäid ainult huuled, keel ja hambad, mis tüdruku üllatuseks sel hetkel täiesti omaette maailma moodustasid.
Alguses vargne ja ettevaatlik suudlus hakkas elama oma elu ja Juulja lasi sel juhtuda. Ta ei juhtinud oma liigutusi, keha teadis ise, mida teha. Huuled avanesid, otsisid poisi huuli ja püüdsid täpsemalt nendega sobituda. Keel libises vargsi poisi huulte vahele ja hakkas ta hambaid loendama: kõigepealt ülemised hambarivi servast servani, siis alumised ja kohe jälle uuesti otsast peale.
Juulja ei tundnud, kus on tema käed ega saanud aru, kas Mait teda ikka veel enda vastu surub või mitte. Ta ei tundnud külma ja kõva bussiootepink ei olnud ebamugav. Juuljal oli ainult suudlus, kogu maailm oli tema jaoks ainult see suudlus. Tundus, et Maiduga oli sama lugu, paistis, et ta naudib suudlust ennastunustavalt. Ka tema rändas oma keelega läbi tüdruku suu, mängis Juulja keelega kulli ja peitust, maitses huultega tüdruku põski ja ninaotsa ja lasi tüdrukul läbi oma suu hingata. Suudlus kasvas ja edenes omasoodu. Avastamine muutus mängurõõmuks, ettevaatusest sai uudishimu. Kordamööda olid nende suud külaline ja võõrustaja, sissetungija ja kaitsja. Kord tõuklesid keeled huultelävel vaieldes kelle poole parasjagu minna, siis passisid ootusärevusega teist luurates hammaste taga.
Variatsioonid vaheldusid ja nende suud maitsesid kümneid ja kümneid erinevaid asendeid. Huulte veritsemiseni tormilised pealetungid läksid üle vaevumärgatavalt liikuvateks hellitusteks, et siis jälle püsimatut mänglemist jätkata. Mitte nemad ei suudelnud, vaid see suudlus juhtis neid. Osanuks Juulja oma päevaraamatu-aegade pöörasemateski unistustes ette näha, milline saab tegelikult olema ta esimene suudlus, hoidunuks ta ilmselt selle imelise tunde väiksemategi pisiasjade jagamisest. See suudlus polnud Juulja jaoks mäng, vaid elu ise.
Hiljem juurdles Juulja tihti selle esimese suudluse üle. Pärast eelnenud õhtut pidanuks nende hingeõhk olema alkoholist raske ning hambad maitsema nagu sigaretikoni, kuid siis polnud ta midagi tundnud ega märganud. Ka külma polnud tunda ja vaatamata magamata ööle ei teinud väsimus roidunuks. Nad olid seal bussijaama pingil suudelnud veel siis, kui esimesed hommikused bussid peatustesse tulid, reisijad peale võtsid ja ära sõitsid. Ka ärkava linna liiklusmüra ei suutnud neid segada.
Alles siis, kui bussijaama pingid ootavate inimestega täitusid ning julgemad reisijad oma pampudega ka nende pingil istet võtsid, hakkasid nad vähehaaval jälle maailma märkama.
Sügisööst sai uduvinene hommik ja suudlus sai otsa. Veidi aega istusid nad lihtsalt teineteisel ümbert hoides pingil nagu kaasat bussile saatma tulnud noorik ja tema reisiärevuses mees, siis ütles Mait: “Nüüd ju saad sa juba ise ühikasse minna, buss läheb siitsamast. Ma olen veidi unine, ma lähen trammi peale, ma saan sellega otse koju.”
Poiss istus veidi aega veel, kuni Juulja buss tuli, tõusis siis, tõstis küünarnukist ka tüdruku püsti ja juhatas ta sõnatult bussini. Juulja ei mäletanud, kas ta bussis pileti komposteeris või ei.