Volbriöö

On pöördes vägi
Berk Vaher

Amsterdam, Shipholi lennujaam. Koridore pidi tunglev rahvamass — kõikvõimalike näotüüpide ja nahavärvuste virvarr, aeg-ajalt vilksatamas mõni blond juuksekahl, mõni sinine silmapaar. Tüütuseni tuttav pilt. Kiirustan mööda kohvikutest ja poekestest, mille kiiskavad neoonkirjad kutsuvad igavlevat ümberistujat oma raha mittevajalikele asjadele kulutama. Aga mul ei ole selleks aega, tahtmisest rääkimata. Jõuan pooljoostes liikuvale kõnniteele ja jätkan sealgi kiiret käiku. Pagan, kui mitu kilomeetrit koridore selles labürindis küll on?

Olin hommikul uimane ja nüüd pean kiirustama. Toimus järjekordne konverents, nagu neid kaks-kolm korda aastas ette tuleb. Pidasin oma ettekande eile maha, see läks korda. Arvuti töötas laitmatult, andes iga hiirekliki peale uue slaidi sujuvalt ette. Isegi mu inglise keel ei läinud sõlme. Usun et need paarisajast kuulajast, kes mu rutakat juttu üldse viitsisid tähele panna, said ka asjast aru.

Mahtusin etteantud viieteist minuti sisse — vähese harjutamise kohta hea saavutus. Järgmise viie minuti sees esitati mulle üks tark ja kaks lolli küsimust. Andsin neile ammendavad vastused. Siis vajutas chairman kella kinni ja minu etteaste oli selleks korraks läbi. Aastakese jooksul ilmub üks artikkel soliidses ajakirjas ja siis on üks publikatsioon juures, mida vajaduse korral CV-le lisada. Viimase viie aasta jooksul pole veel ilmumata jätnud, head asjad need rahvusvahelised foorumid.

Pingelangus. Vaatasin kahekümne minuti kaupa kõnepuldis vahelduvaid nägusid ükskõikselt, nende kõne, tekst ja pildid ekraanil minuni ei jõudnud. Neli päeva kestnud ettekannete, küsimuste, sõnavõttude ja kuluaarivestluste hakkmasin oli oma töö teinud. Tahtsin Euroopa kõige tihedamini asustatud kivikõrbest välja. Umbsest saalist värske õhu kätte minek poleks kuigivõrd aidanud: hall asfalt ja sama hall Madalmaade kevad, muru küll aasta ringi roheline, aga puud ikka veel raagus, liikluse müra ja inimeste sagin kõikjal.

Nii jäingi saali ja otsustasin need mõned tunnid ära oodata, mil sellele minu jaoks mõttetuks muutunud istumisele punkt pannakse. Pandigi, uniselt ja ilma suurema kärata. Aga enne toimus midagi, mis sündmuste hallist voost värvikamana esile kerkis. Eelviimase ettekande järel tõusis saali teises servas üks pikka kasvu noorem naisterahvas ja esitas mingi küsimuse. Selle tuum läks minust mööda, nagu ettekannegi: küsimus oli mulle kaugest vallast, mingi administreerimise jura. Aga see madalavõitu mahe hääl, vaba ja julge esinemine äratasid tähelepanu.

Silmitsesin küsijat terasemalt. Elegantne hall kostüüm istus ta seljas laitmatult, tuues esile sihvaka kuid kaugeltki mitte kondise keha vormid. Tuhkblondid juuksed olid pealaele krunni keeratud, rohkem detaile ei võimaldanud kaugus ja saali ettekandjale suunatud valgustus eristada. Ennast ta ei tutvustanud (või lasin ma selle mööda), ettekannet tal ka ei olnud, nii et mul jäi ainult mõistatada, kellega konverentsile registreerunud poolesaja daami hulgas tegemist oli. Ja mis see minusse puutus? Hääl, välimus — lõppude lõpuks mitte midagi erilist.

Pärast istungi lõppu saalist väljuvate inimeste hulgas ma teda enam ei näinud. Enne hommikust äralendu jäi nüüd vaid lõpubankett. Unine koosviibimine kullast ja karrast säravas lossis kristall-lühtrite all, peened road, mis kuigi palju kõhtu ei täida ja joogid, mida juuakse rohkem margi kui maitse pärast. Kõned auväärsetelt härradelt korraldajatelt ja tänusõnad sponsoritele. Muud polnudki Euroopa selles osas oodata — ega see pole Vahemere rannik, kus mustasilmsed neiud lõpuks hallipäise professorigi ringtantsu vihtuma meelitavad.

Kallasin aga endale ja oma juhuslikule laudkonnale veini ja jõin kokku, klaas klaasi järel — sümpoosion vanakreeka tähenduses. Midagi targemat nagunii teha ei olnud, see üritus oli nüüd kenasti lõpetatud. Silmanurgast piilusin üle saali, sest hing ei andnud ikkagi veel rahu, aga seda, keda otsisin, ei olnud. Unustasin ja jäin pisut vinti.

Hommikul äratati mind mu hotellitoas õigel ajal, kuid möödunud õhtu andis end tunda. Jalule tõusin kohe, kuid mõtete koondamine ja asjade kokkukorjamine võttis tavalisest rohkem aega. Külm dušš ja hommikusöök koos kange teega lõid pea selgeks, aga tunnike aega oli kavandatust rohkem kulunud.

Lõpuks olin kohal, oma õiges väravas. Näe, ei eksinudki ära. Värav ei olnud veel avatud. Võtsin taskust piletid: Amsterdam — Stockholm — Helsingi. Missugune haige reisikonsultant võis sellise ümbernurga marsruudi koostada? Ah jaa, pidi olema mingi sooduspakkumine muidu soolaste hindadega SAS-ilt. Lennuajad klappisid päris hästi, paljukest sealt Helsingist Tallinnassegi läheb: varajasel pealelõunal olen pealinnas ja õhtupoolikuks kodus.

Libistasin pilgu üle ootesaali ja mu südamest käis läbi jõnksatus: see eilne daam istus ka siin! Seesama helehall pükskostüüm, ebamäärast värvi juuksekahlud, nõtked ja energilised liigutused, kui ta oma mustas mapis soris. Just nende viimaste järgi uskusin, et ta on tõepoolest seesama inimene. Nüüd seletas silm ka tema nägu. See oli põhjamaine, veidi murelik ja tülpinud. Kui vana ta võis olla? Umbes kolmkümmend? Tundus ikka minust endast veidi noorem, kuigi niisuguse viikingipiiga välimuse juures on raske vanust määrata.

Piletikontroll tuli, inimesed võtsid järjekorda. Jäin temast kolmandana tahapoole ja küünitasin veidi reast välja, et teda selja tagant uudistada. Nägin juukseid, mis olid nüüd laia sinise paelaga hobusesabaks seotud ja ulatusid peaaegu poole seljani. Vaatasin talle otsejoones kuklasse, üle pealae nägema ei ulatunud. Mustad klassikalise lõikega kingad oma kontsadega andsid muidugi viis-kuus sentimeetrit kasvule juurde, aga alla meeter kaheksakümne ta siiski ei olnud, pigem mõni sentimeeter rohkem. Niisiis, ta tuli ka Stockholmi lennukisse. Normaalne, kus mujal selliseid veel leidub, kui mitte seal!

Lend hilines. Tänu sellele jõudsin rahulikult lennukile, aga siis tuli ka uus rabelemine Arlanda lennujaamas. Õnneks on sealne kompleks tükk maad väiksem ja õige väravani jõuda lihtsam. Seisin jälle lennukile pääsu sabas, vaatasin taha ja seal vilksatas taas tuttav kostüüm. Niisiis, veel pikemalt ühist teed. Mulle see miskipärast meeldis.

Istusin oma kohale tiiva lähedal akna all ja vaatasin välja, kus kevadises hommikupoolikus päikesekiir endale läbi pilvede teed rajas ja lennujaama muruplats juba tuntavalt haljendas. Keegi istus mu kõrvale ja kinnitas turvavöö. Ma ei pööranud sellele tähelepanu, vaid jälgisin, kuidas lennuk stardirajale ruleeris, tuurid üles kogus ja reisijaid kergelt vastu seljatuge surudes õhku sööstis. Alles siis, kui allpool enam midagi peale tupsulise pilvelaama ei paistnud, pöörasin pilgu teisale ja nägin teda enda kõrval.

Ta oli mingid paberid mapist välja kraaminud ja nendesse süvenenud. Vaatasin aeg-ajalt vilksamisi sinnapoole, püüdes mitte pealetükkivaks muutuda. Dokumentidest tundsin ära inglise- ja prantsusekeelseid fraase, kuid need jäid minu jaoks väga võõraks. Mõne lehe päises vilksatas tuttav logo: kollastest tähtedest sõõr sinisel taustal.

“Igav!” mõtlesin ma, “mis ma selles tegelases ometi leian? Sellistest kubisevad kõik Euroopa lennujaamad ja konverentsikeskused.”

Aga ma ei saanud siiski jätta vaatamata. Lend oli lühike ja traditsiooniline söök piirdus mingi võileiva taolise asjaga. Daam ninu kõrval tellis selle juurde punast veini nagu minagi ja jõi suurte sõõmudega. Tema pikad ja mitte just väga hoolitsetud sõrmed hoidsid plasttopsikut, mis kiiresti tühjenes, seejärel taas täidetud sai ja sama teed läks. Mõne minutiga oli pudelike tilgatu.

Minul läks aega rohkem, sest piilusin sinna ja tänna, aknast välja, kus midagi peale hallide ebaühtlaste pilvede näha polnud, aga rohkem siiski teisele poole. Lennuk hakkas rappuma. Turbulents — kas kusagil sealpool on juba esimene kevadine äike? Pikalt sellele mõelda ma ei saanud, sest mu hajameelseks muutunud käsi (miks ma küll võtsin topsiku vasakusse kätte?) andis turbulentsile järele ja läigatas pool klaasitäit punast lõhnavat vedelikku kõrvalistujale kaela. Kohe nii õnnetult, et jaki rinnaesine reväärist kuni taskuni päris märjaks sai. Ta võpatas korra, kuid hindas siis olukorda ja jäi rahulikuks.

Olin jahmunud ja pabinas: reisidel sattusin tihtipeale igasugustesse olukordadesse, selleks on mul “annet”, aga nii piinlikku seni veel mitte.

“I am so sorry …, can I help you?” paristasin rabedalt ja tundsin, et teen ikka valesti.

“No problem, thanks” vastas ta. See ei olnud öeldud vihaselt ega tõrjuvalt, vaid leebelt või lausa soojalt. Mille pagana eest ta veel tänas? Ta vaatas mulle silma ja ma taipasin korraga, mis tema juures on sellist, mida iga päev ei näe: need suured sügavpruunid silmad olid vastuolus ülejäänud välimusega. Ka nahajume tundus veidi tumedam, kui juuste värvi ja näokuju järgi oleks oodanud. Ta võttis jaki seljast ja rullis kokku. Lühikeste käistega hele pluus jättis nähtavale ta käsivarred — parajalt lihaselised ja kergelt tõmmud nagu nägugi.

“What I can do for you?” küsisin kokkumütsutatud riietusesemele osutades. “No matter, I will not need it for long time”. Ta lausus seda veidi väsinult, aga sõbralikult.

Ma mõistsin, et muutun pealetükkivaks, aga see kõik oli nii piinlik, et tahtnuks oma ettevaatamatut viga kuidagi parandada.

“Don’t worry, I am really happy,” lausus ta ja puudutas hetkeks mu õlga. Paistis, et nüüd püüdis juba tema piinlikku olukorda lahendada. Ta nägu igatahes ei väljendanud samu tundeid, mida sõnad, kuid sellel oli võibolla tõesti muu põhjus.

Mul oli imelik talle näkku vaadata. Mu pilk libises allapoole ja peatus ta kaelal. Parajalt jämeda hõbedase keti otsas rippusid sama värvi metallist tähed. MARION — lugesin endamisi kokku.

“You read …, yes it’s my name,” sai ta kohe aru, millega tegelen, “did you hear this name before?” Mulle tundus, et ta õige veidi muigas selle viimase küsimuse juures.

“Oh yes, of course, but where is Robin?” See oli üks mu tobedatest naljadest, mis hetkega ja mõtlematult üle huulte tulevad. Vahel tuleb selliseid kibedalt kahetseda.

“Definitely, you are not him.” vastas ta veidi irooniliselt, vaatas siis viivu mu imestunud silmadesse ja lisas: “because you have neither bow, nor green hat!”

Olin rabatud. Ta sai minu totakavõitu naljast täpselt aru ja ei pannud põrmugi pahaks, et ma teda kuulsa lindprii ja Sherwoodi laane kangelase kallimaga seostasin.

Siis puhkes ta äkitselt naerma, nii et lähemal istujad uudishimulikult meie poole piilusid. Ju vist oli joodud vein ta tuju väheke tõstnud.

“Kuule, mida me jamame, räägime ikka oma keeles,” lausus ta viimaks. Ta eesti keel oli puhas, arvasin ära tundvat Lõuna-Eesti intonatsiooni. Niisiis Maarjamaa tüdruk, päris kindlalt.

Tutvustasin end ja küsisin, kas naaseb kodumaale ja mis asjus ta meie konverentsi külastas. “Olen Brüsselist,” vastas ta lakooniliselt, “jändan projektidega, loen raha, ühe sõnaga: euroametnik.” Seda olin juba ennist aru saanud, aga midagi oli temas teistmoodi …

“Ja nüüd — puhkus?”
“Jah, seda vähemalt.”

Hakkasin teda algusest peale, inglise keelelt eesti keelele üle minnes, sinatama. See tuli kuidagi automaatselt. Ta võttis selle kohe omaks nagu tänapäeva noored ikka. Ta küünitas üle minu aknasse vaatama, kus paremal pilved lõppesid ja sinavas kauguses paistis tükike Eestimaad. Lennuk juba laskus.

Vantaa lennujaamas tuli tükk aega pagasit oodata. Kartsin juba, et keegi on Amsterdamis või Stockholmis selle ära kaotanud, kuid lõpuks nägin lindil oma musta seljakotti. Järg jõudis Marioni kätte. Minu kergeks üllatuseks ei olnud see, mida ta ootas, mitte soliidne kõvast plastmassist reisikohver, vaid samuti seljakott, tumeroheline ja nagu näis, nii mõnegi matka üle elanud. Ta koukis sellest välja teksajaki ja tõmbas endale peale. Siis tõstis koti harjunud liigutusega õlale ja hakkas väljapääsu poole astuma. Ma järgnesin talle.

“Ega sa ei tea, kas kiirlaevad juba liiguvad?” küsis ta asjalikult.
“Juba nädal aega tagasi tulin kiirega. Kevad saabus vara ja õiget jääd pole olnudki.”

Võtsime takso ja sõitsime sadamasse. Kulud tegime kenasti pooleks. Super Sea Cat seisis Olümpiakai ääres, nii et saime üsna viimasel minutil peale hüpata. Laeval kadus Marion kõigepealt tualetti ja ilmus sealt välja, nüüd juba ka alumine kehapool teksadesse riietatud ja kogu meik maha pestud. Ta astus otsteed baarileti juurde ja tellis kaks klaasi mingit veini, seekord valget. Midagi küsimata ulatas ta mulle neist ühe. Võtsin klaasi vastu, kuigi kahel lennul kokku ära joodud kolmandik liitrit veel peas tuntav oli.

“Kas tead, mis päev täna on?” küsis ta saladusliku muigega.
“Naljapäev,” püüdsin meenutada, “kel esimesel aprillil jäi nali tegemata, võib täna ära teha.”
“Õige. Aga veel?”
Mõtlesin pingsalt.
“Mis öö nüüd tuleb?” aitas ta mind.
“Volbriöö,” jõudis lõpuks kohale.

“Täpselt!” Ta torkas mulle sõrmega rinda. “Nõidade pidu. Tead, ma olen ka nõid nagu mu esivanemadki.” Selle jutu panin ma ärajoodud veini arvele. Kehakaalult oli ta ikka minust väiksem ja alkoholi mõju sellevõrra tugevam.

Ta vedas mind kättpidi välistekile, kus karge meretuul ja ahtri tagant lendlevad pritsmed meie kuumi päid jahutasid. Seal tuigerdas üks ilmselgelt purjus tolgus ja üritas tagajärjetult kuhugi mobiiliga helistada. Teise käe sõrmedega mudis ta sigaretti. Siis pani mees telefoni käest ja hakkas tuulepluusi taskutes kobama. Ta ei leidnud, mida otsis, tuli siis minu juurde ja küsis pehmes soome keeles suitsule tuld. Laiutasin käsi: ma ei suitseta. Mees tegi juba minekut kui Marion minu selja taga tiku läitis ja seda vilunult tuule eest peopessa peites soomlasele tuld pakkus. Too tänas ja eemaldus.

Olin kergelt hämmingus.

“Sa … teed suitsu?” küsisin imestusega. Võibolla kostus mu hääles ka halvakspanu varjundit. “Vahel. Kui on vaja tugev olla. See paneb ajud paremini tööle kui kohvi või mistahes muu asi. Aga tubakat ma eriti ei armasta, see on nagu piits vanale setukale.”

“Mida siis?” huvitusin.
“Mõtle ise, ma tulen praegu Hollandist. Nagu sinagi.”
Ta pilgutas mulle silma ja keeras siis pea ära, nii et nägin ta saladuslikku naeratust profiilis.

“Ajab aina imelikumat juttu. Uskuda või mitte?” mõtlesin. Igaks juhuks rohkem ei küsinud. Silmanurgast nägin, kuidas ta tikutopsi tasku pistis: mingi imelik sort, veekindlad vist.

Tallinn võttis meid vastu päikesepaiste ja sooja maatulega. Asfalt auras hiljuti lõppenud vihmast ja puud olid erinevalt Amsterdamist juba hiirekõrvul. Peale passikontrolli tahtsin oma kaaslannaga hüvasti jätta ja bussi peale rutata. Hetkeks tuli pähe mõte küsida ta telefoninumbrit ja aadressi, aga mis mõttega? Parem jätta endale lihtsalt üks huvitav mälestus.

“Oota,” peatas ta mind, “sa lähed ju Tartusse?”
“Kust sa seda tead?” Mu nägu vajus vist kaunis pikaks, mille peale Marion paar naeruturtsatust kuuldavale tõi. “Kas minust tõesti nii palju Tartu vaimu välja paistab?” leidsin oma küsimusele loogilise lõpu.

“Seda kohe kindlasti,” noogutas ta, “mulle tullakse järele, minuga koos saad kodule palju lähemale”. “Minugi poolest, aitähh!” olin meeleldi nõus. Mulle tuli meelde, et enne sadamasse jõudmist oli ta kellelegi mobiiliga helistanud ja teatanud oma saabumisest.

Eemaldusin selleks ajaks diskreetselt, kuid kuulsin neid sõnu ikkagi pealt.

Marion vaatas hallis ringi ja jooksis siis kergel sammul ühe turske kulunud nahkjopis mehe juurde. Mõlemal oli ilmselgelt hea meel. Mees tõstis käe ja Marion lõi talle lustlikult plaksu. Mehe välimust võis esimesel pilgul halvaendeliseks pidada: lühikeseks lõigatud peaaegu süsimustad juuksed, tumepruunid silmad ja kogukas, ilmselt lihaseline keha. Aga laiu kuldsõrmuseid, kette kaelas ega muid mafioosseid vidinaid tema küljes polnud. Ta välimust pehmendas veidi must habe. Mees oli naise kõrgemate kontsade juures Marioniga umbes ühepikkune. Aastaid võis tal olla umbes sama palju kui minul: kolmekümne viie ja neljakümne vahel.

Tundsin end üleliigsena, kuid Marion viipas mu ligemale ja tutvustas: “Leho”. Nimi oli täiesti eestipärane, lausa mitte midagi ütlev. Esitlesin end ja surusin ta karedat kätt. Sellest pigistusest hakkas mul peaaegu valus, kuigi ise täiest jõust vastu pigistasin.

“Üle pika aja kodumaal siis?” küsis mees viimaks.

“Jah,” õhkas naine südamest, “mul on siin midagi kojusaabumise puhuks, teeme kohe ära!” Ja ta hakkas rabistades oma seljakoti sisu sorima. Lõpuks tõmbas välja šampanjapudeli. See oli peen värk, õige šampus Prantsusmaalt, mitte mingi tavaline vahuvein.

“Viiks õige koju?” põristas Leho nagu tõrrepõhjast.

“Mul on veel üht-teist,” lõi Marion hooletult käega ja asus kiiruga pudeli kallale. Tahtsin talle džentelmenlikult appi tõtata, kuid juba lendas kork pauguga vastu lage, palju loksunud pudelist purskus vaht laiali ja mõned ootesaalis viibivad inimesed tundsid end häirituna. Leho lunis kusagilt baarist kolm klaasi ja Marion valas šampanja välja.

“Minule ainult pool klaasi, ma olen roolis,” manitses mees. Kolmveerand pudelit, mis vahu väljapritsimisest järele jäi, kadus meie kahe sisse. Elu läks päris lõbusaks, lõkerdasime kes-teab-mille üle naerda. Kui end lõpuks minekule seadsime, käis peas igasugu mõtteid ringi, kuid seosed nende vahel tekkisid ja kadusid korrapäratult. Marion oli ka üsna kõrgendatud meeleolus, kuid ei tuikunud. Loodan, et ma ise ka mitte.

“Huvitav, kes see mees talle on?” mõtlesin,. Elukaaslane? Kallim? Kallistusteks ja musitamiseks siiski ei läinud, kuigi sellest tüdrukust juures võinuks oodata. Tundsin end viienda rattana, kuid kumbki ei suhtunud minusse tõrjuvalt. Otse vastupidi: tundus, et nad naudivad mu seltskonda.

Suundusime parklasse. Olin oodanud, et Leho asub mõne Mercedese või vähemalt Fordi rooli, kuid selle asemel ootas meid päevi näinud GAZ-69. Vaatamata kõigele sellele, mis päeva jooksul ära joodud, suutsin hoiduda välja näitamast oma imestust Marionile, kes enne juhi kõrvale istumist auto kapotti silitas, nagu oleks tegemist vana sõbraga.

Vajusin tagaistmele ja jäin sõiduki ühtlase õõtsumise peale kiiresti magama. Raske öö ja uus peatäis tegid oma töö.

Ärkasin mingi pööraku peale. Raske džiip kogus kiirust ja rappus rohkem kui asfaltteel õige oleks. Avasin silmad ja nägin mööda lipsavaid kuusevõrasid. Päike oli juba madalale vajunud ja paistis piki kitsukest ja paiguti mudast metsavaheteed otse näkku.

“Tee kitsas kivine, aeg õhtul hiline,” meenusid tuttavad laulusõnad. Pagana pihta, kuidas küll need kreeklased ja ansambel Zorbas siia puutuvad! Mängib mu pea alles täna vingepusse. Vein oli peast peaaegu lahtunud, jättes järele vaid kerge roidumuse.

Aga kuhu mind nüüd sõidutatakse? Aimasin, et ilmselt mitte Tartusse. Sõit tundmatusse selle musta mehega tundus veidi kõhedavõitu. Aga mida oleks neil mult saada?

Kahtlused hajutas Marion. Temagi oli vist veidi maganud, igatahes juuksed sassis ja padja nägu ees. Ta küünitas esiistmelt minu poole ja lausus: “magasid nii magusasti, kui tuli aeg maanteelt ära pöörata. Ei raatsinud äratada. Mõtlesime, et laseme välja magada ja siis viime tagasi. Või kui hilja peale jääd, viskab mõni linnamees su öösel ära. Tead, seal on palju rahvast, kiigeplats ja tuli! Inimesed peavad volbrit.”

Otse kui ta sõnade kinnituseks ilmus kirjeldatud vaade tõepoolest nähtavale. Eemal paistsid mingi väikese küla hooned, teisel pool ühtlane metsamüür. Veel süütamata lõkke ja kiige vahel paiknes improviseeritud lava, sellel kõlarid ja mingi muusikakeskus. Paar meest nägid vaeva, püüdes lähimast majast kaablit lavani vedada. See jäi veidi lühikeseks. Rahvas juba kogunes.

Sume õhtupoolik linnulauluga. Ilm aastaaja kohta väga soe. Siin kaugel sisemaal puud juba peaaegu lehes ja rohi vaata et vaksapikkune. See kõik sunnib mõneks tunniks unustama, et tegelikult tuleks koju minna. Minu sohver lõpetab auto juures askeldamise. Teda ootab ruugejuukseline naine, umbes temavanune. Nad suudlevad ja astuvad käsikäes tulele lähemale, mis just nüüd õhtuhämaruse saabudes süüdatakse. Sealsamas on kaks teismelist last, poiss ja plika, keda tuli ilmselgelt huvitab. Niisiis, minu oletused Marioni ja Leho suhtes ilmselt ei pea paika.

Aga mis neid siis seob?

Ma ei saa selle üle kaua juurelda. Marion on juba kiigel ja viipab mind ka. Seal on veel mõned, enamasti küll meist nooremad. Nad teevad hoogu, kuni mul loksumisest (ja võibolla veel millestki muust?) sees keerama hakkab. Palun võimalust maha minna ja vaatan kaugemalt, kuidas kiike üle võlli ajada püütakse. Vaatamata kõigile pingutustele see ei õnnestu, kiik käib selleks liiga tihkelt. Aga kiljumist on palju, arvan ära tundvat ka Marioni hääle.

On juba tihe hämarik, kui neil kiikumisest isu täis saab. Järsku näen oma leedit tule ääres. Üks heleda siilisoenguga pikk noormees tuleb märgatavalt ebakindlal sammul ta juurde, vaatab talle uurivalt otsa ja küsib siis aeglaselt: “Kuule, ma olen sind näinud, … kurat, kes sa oled?”
“Ei ole ma mingi kurat, vaid sinu naabri Mari!” saab ta otsekohe vastuse.
“Ei noh, sina sealt… selle, noh, mis ta nüüd oligi, liidu, pealinnast tagasi!” ei taha nolk uskuda.
“Ikka tagasi, ega ma’s sinna jää!”
“Ma mõtelsin, et kes kord seal juba on, see ka jääb.” Ta kobas midagi maast ja tõstis üles viieliitrise plastmasskanistri. Selle sees loksus midagi punakat.
“Kuule Mari, võta ka üks lonks meie sõpruse terviseks,” utsitas ta.
“Sõprusega on nagu on, aga veidi võtta võib ikka.”

Marion vaatas otsivalt ringi, aga ühtki jooginõud leidmata tõsis kanistri suule ja kummutas tubli sõõmu. Sealjuures läigatas suur sorts ollust tema teksajakile, kuid seekord ei teinud tüdruk (viimaste tundide käitumise põhjal samastasin teda juba rohkem plika kui küpse naisega) seda märkamagi.

Nähes mind lähenemas, ulatas ta mulle kanistri ja küsis naeru varjundiga hääles: “tead sa mis see on?”
Tõstsin nõu ettevaatlikult suule ja mekkisin.
“Vein,” vastasin veendunult.
“Millest?” küsis pikk mees nõudlikult.
“Jõhvikatest,” vastasin veidi ebalevamal toonil.
“Õige, tunned asja,” hüüatasid mõlemad nagu ühest suust.
“Ise tegin, ise korjasin,” lisas pikk uhkelt endale sõrmega rindu osutades.

Sealsamas kakerdas veel üks vanem mees, esimesest pilgust näha, et joodik. Ta pakkus mulle pudelist õlut, kuid ütlesin resoluutselt ära. Siis läks ta Marioni juurde ja sai sama vastuse. Heledapäise volaskiga oli tal rohkem õnne, nii nad siis jootsid teineteist kumbki oma märjukesega.

Vahepeal olid diskomehed oma aparatuuri tööle saanud. Pika peale lahtusid ka kriiskavad ülevõimendushelid ja algas mingi ühtlane tümps. Rahvas hoidis ikka platsi äärele justkui küsides: kes tahab olla esimene? Taevas, maa ja Marion seal vahepeal sulasid mu silmis ühte ning ma palusin ta tantsule. Nähtavasti oli tüdruk seda juba oodanud, sest ta jalad ei püsinud enam muusika taktis paigal. Tema jaoks polnud eesti rahva loomuomast häbelikkust olemas. Tantsust sai suvaline kargamine. Varsti ühinesid meiega veel mõned paarid, valgepäine volask nende hulgas.

Marion koperdas paar korda. Arvasin juba, et nüüd jõudis see viimane jook talle pähe ja varsti on meie tantsimine tantsitud. Tema aga hüüdis läbi bassitümina: “oota veits, nendega ei saa ju siin!” kummardus ja võttis kingad jalast. Hoogsa liigutusega lennutas ta need kuhugi platsi serva suunas, et jalgu ei jääks. Paljajalu tundis ta end mudaseks tallatud murul palju kindlamalt. Tema tantsul ei olnud piire, nagu ka, muide, minu omal. Kõiksugused hüpped, pöörded ja kätega vehkimine tulid täiesti loomulikult, juhiks ainult muusika rütm.

Tants võis kesta tunni või paar, aga võibolla kauemgi. Kellavaatamise mõtet küll ei tulnud. Järsku kiilus tümpsu vahele mingi täiest kõrist möire mikrofoni ja klaasi klirin. Vaatasin lava poole ja nägin kolme tursket noormeest kaelakuti koos lavale ronimas. Ühel äärmisel oli käes õllepudel, selle põhi tundus olevat katki ja märjuke välja voolanud. Ronimine ei läinud neil kuigi ladusalt. Siis kostis naisterahva kiljatus: “Kuhu te tulete, te olete ju purupurjus!”

Sellele järgnes mürtsatus, kõrvulkustav kärgatus kõlarites ja siis haudvaikus. Vandumise ja süüdatud paberossiotsa järgi võis aimata diskori liikumist laval. Varsti süttis seal mingi väike sinakas latern. “Nüüd kallavad aparatuurist õlut välja kuni järgmise peoni,” tähendas Marion.

Ma seisin nõutult. Kusagilt kiige poolt kostis kellegi oskamatut kitarrimängu. Mingi mees püüdis üht hiljutist menulugu esitada, aga see ei kukkunud kuigi äratuntavalt välja. Siis katsetas ta veel teise ja kolmanda looga, aga needki kujunesid samamoodi jorutamiseks.

Olime talle vaikselt lähemale nihkunud. Kui mees oma soigumise lõpetas ja püüdis pingsalt neljandat lugu meelde tuletada, istus Marion ta kõrvale murule ja palus kitarri. Peale väikest veenmist ja naiselikku meelitamist ta selle ka sai. Ta libistas sõrmed üle keelte ja jõudnud veendumusele, et pill on enam-vähem hääles, tõmbas mõned akordid. Need tundusid mulle kuidagi tuttavad, kuid kindlasti mitte mõnest värskest popplaulust. Midagi südamelähedasemat.

Ta hakkas vaiksel madalal häälel laulma. Prantsuse keeles. Sõnu hääldas ta küll tugeva Maarjamaa aktsendiga, kuid see oli siiski Jacques Breli “Le Port Amsterdam”!

Mitmel korral tõi pill kuuldavale valenoote, kuid hääl ei vääratanud. See tugevnes ja muutus kindlamaks, kostudes lõpuks üle terve platsi.

Laulu lõppedes tuli meie juurde üks naine, võibolla see, kes oli ennist purjutajate laastamistöö peale kiljatanud, ja kutsus Marioni lavale. Ta nõustus kohe, näis et ilma mõtlemata. Leiti mikrofon, mis peale hiljutist laastamist erinevalt plaadimängijast oli töökorda jäänud ning Marion laulis seda lugu taas, kuid nüüd juba eestikeelses variandis. Korra unustas ta sõnad ära, kuid tuletas need kiiresti meelde ja laulis lõpuni. Ma ei osanud aimata, kuidas see publik taolisele asjale reageerib, kuid Marion suutis neid oma esitusega veenda. Teda oleks justkui oodatud. Rahvas aplodeeris ja nõudis veel.

Marion kõhkles hetke, tuletas midagi meelde ja tuli siis välja veelgi kummalisema repertuaariga. Liikudes talle koduseks saanud Lääne-Euroopast mitu tuhat kilomeetrit ida poole, jätkas ta “Ivani palvega”. Tundus, et selle kõike muud kui naiseliku laulu lõpusalm kaikus veel kaua metsa ja tähistaeva vahel peale seda, kui ta oli lõpetanud:

“Saja teine on mul kaelas, saja teine saad sa aru, saja teine.
Oleks asitõendid selged või kui süü ma võtaks omaks,
oleks kogupaugu kaja juba ammu haihtund õhku
ja mu hindamatud kondid oleks ammu juba saanud kodumaaks!”

Kuulajad olid lummatud. Võibolla mõnele neist tuletas see lugu mingil moel meelde ta enda või kellegi lähedase saatust. Kuid see polnud veel kõik. Marion kohendas oma juukseid, päästis patsipaela valla ja võttis kitarri kindlamini kätte. Tundus, et valmistub millekski eriti tähtsaks. Ja sealt see tuligi. Aeglaelt keeli sõrmitsedes alustas ta minoorsel toonil:

“Maantee ääres kurvalt seisan,
lõhun puruks kivisid.
Kraavi pervel kuhja kogund
purustatud kildusid.

Tunnen tihti tühja kõhtu,
kotis leivakooruksed —
millal jõuab eluõhtu,
millal löök on viimane?

Juuksed hallid, ootan surma,
laugel murepisarad.
Nägu kortsus, mullakarva,
käed on muhkus, karedad.

Uhked härrad, uhked prouad
maanteed mööda liiguvad.
Kiiresti nad põgenevad,
kui mu kogu silmavad.”

Olin seda laulu varem kusagilt kuulnud. Kas mitte mõnes telesaates? Aga nüüd tundus see kuidagi võimsam ja veidi idamaise alatooniga. Vist oli ka meloodia erines natuke. Järgnes meeleolumuutus, karmi tõdemuse sekka segunes protestinoot ja hääl kõrgenes:

“Uhke proua, miks ka kardad?
Kas sul tüliks olen ees?
Miks sa mulle leiba ei murra,
kas mind põlgad vaesuses?

Oli mul kord laps ja naine,
soojas toas ma elasin,
aga nüüd ma vilets, vaene,
õnnepäevad kadunud.”

Järgmine salm erines juba tuntavalt varem kuuldud variandist:

“Nende viimne hauaküngas
teadmata jääb ikka mul,
ahervare, suitsend rüngas
kodupaiga asemel.”

Viimast salmi, mille sarnast ma polnud eales kuulnud, laulis ta erilise kirglikkusega. Tundus, et see võtab kokku kogu loo mõtte, ilma milleta jääks järele vaid tühipaljas halamine:

“Salaviha tunneb süda,
kivist lendvad sädemed.
Igal hoobil lõhuks mina
puruks kivist südamed!”

Viimased sõnad tulid ühekaupa, langevas tempos, tuhmil kuid jõulisel häälel. Kui ta hääl oli vakatanud, püsis veel kaua hauavaikus. Naine kasutas selle ära, lahkus kiiresti lavalt ja hiilis pimedusse. Varsti oli ta mu selja taga ja tõmbas käest.

“Tule,” sosistas ta. Järgnesin talle justkui hüpnoosis.
“Kust sa selle laulu võtsid?” küsisin, kui olime kiigeplatsist juba tükk maad eemal.
“Vanaemalt. Tema kuulis seda kusagilt nii 1919. aasta paiku.”
“Autentne rahvaluule siis, põlvest põlve edasi kantud?”
“Võibolla,” kehitas ta õlgu.
Märkamatult olime jõudnud metsaserva.
“Kuhu nüüd?” küsisin sosinal. Kuuvalgusest ja toimuva salapärast lummatuna ei julgenud ma kõva häält teha. Tundus, et metsal on kõvad.

“Kesköö peaks käes olema. Nõiduse aeg. Nõidus sünnib, see on meis igaühes ja meie ümber!” Järgnesin talle vaikides. Tundus, et ta teab, kuhu minna ja mida teha. Ma usaldasin teda, kuigi selleks polnud mingit põhjust. Aga mis põhjus oleks tal mind mingisse õnnetusse vedada? Ma pole kunagi uskunud vampiiridesse aga kurjadesse vaimudesse ja ei hakka ka uskuma! Kaugel tagapool kostus taas tümpsu, nähtavasti oli mölamasin lõpuks tööle saadud. See kaugenes kiiresti ja muutus mõne minutiga kuuldamatuks.

Metsas oli mingi rada. See muutus üha niiskemaks ja kuuvalguses puuvõrade siluette jälgides paistis, et tihe kuusik asendub lodumetsaga. Järsku koperdasin millegi otsa ja kukkusin. Keegi võttis mu randmest kinni ja oleksin peaaegu karjatanud, kuid taipasin, et see ei saa olla keegi muu kui Marion. Käsi hoidis tugevalt ja oli natuke kare.

“Tõuse üles,” sosistas ta, “ma, vana loll, ei mõistnud sind hoiatada, et siit algab laudtee.”

Nii see oligi. Ma ei tea, kui kaua olime mööda seda kõndinud, kui vahepeal hõredaks rabamännikuks üle läinud mets lõppes ja ees laius kuuvalgusest üle ujutatud lageraba üksikute männitukkadega. Kuulsin vaid oma südamelööke ja samme. Mu kaaslanna oma paljaste jalgadega suutis astuda nii pehmelt, et temast oli kuulda parimal juhul hingamist. Näis nagu see laiade sirgete õlgade kohal lehvivate juustega valküür ei puudutagi enam maapinda, vaid liugleb läbi õhu.

Olin temast kümmekond sammu maha jäänud, et rohkem maastiku ilu endasse imeda. Korraga ta peatus ja mainis asjalikult: “jõudsime kohale?”

“Kuhu?” ei saanud ma aru. Nägin, et seal, kus ta seisab, laudtee lõpeb ja ees sillerdab lauka vaikne veepind. Ma ei saanud vastust, nägin vaid väikest aurupahvakut ta suust, kui ta järsult välja hingas. Jahedust ja niiskust selleks jätkus, kuigi kiire kõnd ja ülendatud meeleolu panid mind vaatamata ainult õhukesele kampsunile ja tuulepluusile higistama.

Ta võttis oma jaki seljast ja viskas laias kaares lauka kaldale maha. Äärepealt oleks vette sulpsatanud. Märjaks saanud siilu kohendas kiire liigutusega õigesse asendisse.

“Hei, pööra selg, kui ei taha nõiutud saada!” hõikas ta mulle.

“Ei ma su nõidust karda!” vastasin sama kuraasikalt, kuid pöörasin siiski selja. Polnud raske aimata, mis nüüd sünnib. Varsti kuulsin plartsatust ja rõõmukilkeid. Pöördusin lauka suunas ja nägin selles sulistavat näkki. Olin hetke kahevahel, kuid hüüdsin ikkagi: “ma tulen ka!”.

Kuigi tundsin üle keha hoovavat soojust, ajas mõistus ikka veel vastu, öeldes et vesi on külm ja õhk ka. Varsti olin siiski sees. Oli tunne, nagu oleks tulisest saunast vette hüpates, kuigi mingit soojendust peale oma keha energia ei tarvitanud.

Tõmbasin end käte jõul ujuvkaldalisest veekogust välja ja pakkusin Marionile abi, kuid ta keeldus sellest ja ronis omal jõul sujuvalt kaldale. Paistis, et see polnud temalgi esimene või teine kord.

Nõidus oli täielik. Peale riietumist hakkas veel soojem kui enne. Enam ei küsinud me kumbki teineteiselt midagi. Läksime laudtee lõpu sihis otse edasi, sinna kus paistsid ainult kidurad männid kuuvalgusega üle valatud taeva taustal. Paaril korral astusin poolest säärest mutta ja oleks peaaegu oma kingad kaotanud. Siis otsustasin oma kaaslanna eeskuju järgida, võtsin jalad paljaks ja käärisin püksisääred üles. Kingad sidusin paelupidi kokku ja võtsin kätte. Vesi oli jahe, kuid kui jahe, see jäi mu hetkeolekus segaseks. Mõnes kohas tõmbas Marion tikku, et näha, milline mülgas parasjagu nina ees on. Lähenesime ühele kõrgemale puudesalule.

Tunnen läbi une külmavärinaid, aga ei raatsi ärgata. Magada on nii magus. Otsin soojemat kohta ja hakkan järk-järgult oma ümbrust rohkem tajuma: ühel küljel on lausa tuline, teisel pool jahe ja niiske, eriti külm on jalgadel.

Kus ma olen, kas oma hotellitoas Amsterdamis? Keerasin öösel elektriradika maksimumi peale ja nüüd liibun vastu seda? Siis on küll lugu paha — nii hullu pohmelli pole veel elus olnud, et soojas toas külmast lõdiseks. See banketi vein küll niisugust põhjustada ei saa. Kas sai peale keskööd veel kusagil pillerkaaritatud? Kuradi mäluaugud ja siis veel see totter unenägu ka: nagu oleks juba hommik olnud, tagasilend, Tallinn ja siis kiskus kõik rappa nagu unenäos ikka. Tule taevas appi, mis kell on? Kas sai see nüüd teoks, mida ma kartsin — lennukist maas. Uus ühe otsa pilet läheb terve varanduse maksma ja keegi seda kinni ei pleki!

Kõik see käis hetkega läbi pea. Viskusin istukile ja suutsin alles siis silmad avada. Esimene asi, mida nägin, oli puutüvede vahelt paistev veripunane päikeseketas. See oli just tõusnud udust piimvalge raba kohale. Sookure igavikuline hüüatus ühines nägemisaistinguga ja mu kohutav unenäomaailm varises põrmu. Sõrmedega tundsin värskeid kuuseoksi enda all. Millal veel need said kokku kantud, mitte ei mäleta.

Hingasin paar korda sügavalt sisse ja kuulsin paremalt, sealtpoolt kust hoovas kuumust, allasurutud naeru. Vaatasin sinnapoole ja nägin Marioni. Ta istus teisel pool väikest lõket, jalad risti. Ta oli minust veel õhemalt riides, kas ta üldse magada saigi? Istus ehk need mõned tunnid lõkke ääres, vahel korjas hagu, loopis tulle ja mina muudkui põõnasin! Kummatigi näis ta virgem ja puhanum kui ööpäev tagasi lennukis — vaatamata peatäiele ja magamata ööle.

Ei! Nüüd ma ei näe und! Raputasin pead. See tuntud, kuid seekord ootamatult mu teadvusesse tunginud maailm jäi püsima. Ma olen õiges kohas, sellest pole midagi, et jahe on, tuli ja liikumine annab sooja. Peaks ise ka igaks juhuks koguaeg tikud taskus hoidma, teinekord kui nii läheb, ei pruugi sellist kaaslast olla. Aga kuidas ilma oleks siia sattunud? Einoh, tegelikult oleme ikka paras paar!

“Tere hommikust,” lausub ta mulle jäljendamatult kelmikal toonil.

“Tere, tere!” vastan ja sirutan oma paljad varbad lõkke poole. Märkan paari värsket kriimustust — öösel ei olnud näha, kuhu astun. Varsti hakkavad need kergelt kipitama, kui jalad üles soojenevad.

Marion uurib ka oma parema jala suurt varvast. Seal on mingi pind, nähtavasti laudteest. Tema oli ju juba siis paljajalu. Maasse torgatud toki otsas ripuvad mu kingad ja sokid. Nad on juba peaaegu kuivad. “Kus sinu omad on?” küsin oma kaaslannalt.

“Jäid sinna,” ta viipab hooletult kuhugi kagusesse, “purjus pea on ihule nuhtluseks…, aga tegelikult poleks nende kontstega siin midagi teha, muudkui tassi tühje kaasas.”
“Miks sa siis kõik see aeg jõid?” küsisin veidi etteheitvalt.
“Tahtsin kiiremini vabaneda.”
“Millest?”
“Asfaldist, klaasist ja betoonist, konditsioneeritud õhust, projektidest, direktiividest ja kõigest muust jamast.”
“Ja õnnestus.”
“Muidugi, sest teadsin, et täna seda enam ei ole. Ja kõige parem, kui täpselt ette ei tea, mis on selle asemel. Hull on siis, kui ärkad koos eilse peatäiega samasse maailma, kust alustasid. Seda ei tohi, nii oled varsti kadunud!”
“Üritasin ka, aga õnnestus vaid pooleldi.”
“Seda oli su ärkamisest näha jah,” ta muigas veidi irooniliselt kuid soojalt, “mõnel läheb kauem, see on harjutamise asi ka. Ma sain juba seal laukas enda päris korda ja kaineks.”
“Muide, kus me oleme?” vahetasin teemat. Imelik, et see küsimus mulle kõige esimesena pähe ei tulnud.
“Rabasaarel” vastas a enesekindlalt.
“Seda ma näen jah …, aga kus see saar asub?”
“Eestimaal,” vastast ta. Oli näha, et pingutab tõsise näoilme säilitamiseks. Või nii, tunneb lõbu minu narrimisest!
“Kas sa täpsemalt ei oskaks öelda?” küsisin juba veidi ärritunult.
“Tahaks ise ka teada,” ta kehitas õlgu, “aga tõenäoliselt kas Jõgeva- Viljandi- või Tartumaal.
See oli alles vastus! Kas ta tõesti ei tea või mängib lolli? Tema ju mu siia vedas. Ta paistis minu kimbatust mõistvat ja jätkas: “Tõesõna, ma ei tea meie pikkus- ega lauskraadi, öösel on rabas kõik kohad ühesugused.”
“Tulid laudtee lõpust huupi edasi?”
Ta noogutas, endal suu naerul.
“Kas sul mobiil on kaasas?” küsisin lõpuks.
“Ei, jäi koos kotiga autosse.”
“Minu oma vist ka,” vastasin, kui olin oma taskud läbi kobanud. Siis jõudis mu ajju mõte: kogu mu kraam on läinud! Tegin vist mingi närvilise liigutuse.
“Rahu, sa saad kõik kätte. Leho ei kaota kunagi midagi, erinevalt minust.”
Üks küsimus kripeldas mul juba eilsest keelel.
“Anna andeks, tohin ma küsida, kes see Leho sulle on,” püüdsin sellele võimalikult viisakat vormi anda.
“Üks mu viiest vennast, teised on ilma mööda laiali.”

“Sinu vend?” mõõtsin teda pilguga, “anna andeks veel üks loll küsimus: kas su juuksed on värvitud?” Minu kasinate teadmiste põhjal oli tuhkblond midagi niisugust, millest soovitakse pigem vabaneda.

“Ei, pole kunagi värvinud, võiks muidugi proovida…” lagistas ta naerda. Mõistes, mida ma oma küsimusega tegelikult mõtlesin, ta jätkas: “Leho on pärinud isalt peaaegu kogu välimuse, mina ainult silmad ja pooleldi nahavärvi.”

“Kuule, kas sa ei arva, et vend su pärast muretseb, kõik sugulased läbi helistab ja lõpuks päästeteenistuse jalule ajab?”

“Ei, kus sa sellega,” lõi Marion käega, “Ta ju tunneb mind hällist peale. Meie peres on kõik metsa poole, aga mina eriti. Ära hellitatud peasmuna sihuke. Leho on jahimees, oskab jälgi lugeda. Leiab sealt laudtee otsa juurest meie jäljed ja pilt on selge. Muigab veel habemesse, et õeraasule iseendast ei piisanud, vedas veel ühe rappa.”

“Ja mis me nüüd teeme?” laiutasin nõutult käsi.
“Hakkame minema, küll kuhugi välja jõuame.”
Ta tõusis ja ajas kustuvad söed oksakesega laiali.

Võtsin oma kingad ja sokid. Veidi aru pidanud, sidusin kingad nööre pidi kokku ja vöörihma külge. Sokid panin nende sisse: niikuinii tuleb tükk maad üle raba minna. Kui ükskord tsivilisatsiooni jõuame, on mõnusad kuivad jalavarjud võtta. Keerasime oma püksisääred üles nii kõrgele kui andis ja asusime teele, kuhugi lõuna suunas. Agul oli jalgadel peaaegu talumatult külm, kuid päike tõusis kõrgemale ja soojendas kangestunud liikmeid. Päikesepaistest ja liikumisest saadud soojus hoovas allapoole ja külmatunne kadus aegamisi.

Päike oli juba päris kõrgel ja kusagil eespool sinetas metsaviirg. Õhusoojus nähtavasti ei kippunud küll mai alguse soojarekordeid purustama, kuid taevas oli sügavsinine ja õhk haruldaselt läbipaistev nagu seda ainult kevadeti põhjakaarte tuulega juhtub. Piki rabapinda vaadates võis näha, kuidas õhk sillerdab ja tillukesi miraaže loob. Oli nagu hommikul lõkke ääres: päikesepoolne külg lausa kõrbeb, teine pool kehast on vilu tuule käes. Andis tunda, et ma polnud terve ööpäev midagi söönud vaid ainult joonud: kõigepealt veini, siis rabavett. See ei olnud mitte tavaline näljatunne vaid energiapuudus — tahtsin lihtsalt maha istuda, päikesel end soojendada lasta ja mitte midagi mõelda.

“Sööks õige kah?” küsis Marion otse kui mu mõtteid lugedes.
“On sul midagi?” imestasin.
“Nii palju kui kulub!” ta viipas hoogsa žestiga kuhugi allapoole.
“Mullused jõhvikad ja kukemarjad,” nõustusin veidi pettunult.
“Jah, sellest piisab. Sööd kõhu täis ja siis, kui tühjaks saab, sööd jälle. Nii võid nädal või paar elada ja elust rõõmu tunda, kui muud pole. Pärast õgid end jälle rasva.”
“Parem kui päris ilma,” nõustusin.
“Just. Ilma hakkab pea valutama ja kole nõrk tunne.”

Justkui oma jutu kinnituseks noppis ta mättalt peotäie krimpsus kuremarju ja pistis suhu. Tegin sama. Sõin veel ja veel, tühjendades järjest uusi mättaid. Mõne aja pärast tundsin, nagu oleksin üksi. Vaatasin uurivalt ringi ja nägin Marioni ühel suuremal ja kuivemal mättal magamas, pea jändriku männi varjus, ise kerra tõmbunud, et mättale ära mahtuda. Ööjaheduses magamata jäänud uni oli ta endasse haaranud. Üritasin veel süüa, minnes üle läikivmustadele vesistele kukemarjadele, et happest helladele hammastele puhkust anda. Silmanurgast piilusin oma kaaslannat. Hetkeks näis, et oma vägeva juuksepahmaku, heledaks kulunud teksade ning otsekui rabas käimiseks loodud jalalestadega kuulub ta siia sama loomulikult kui punakaspruun turbasammal ja roosakad küüvitsaõied ümberringi.

Järsku paelus mu tähelepanu asi, mida ta hoidis parema käe kokkusurutud rusikas — väike sarvest peaga puss nahktupes. Uduselt tuli meelde, et seda oli ta kasutanud öösel kuuseokste varumiseks. Ise ma murdsin kuidagi paljaste kätega.

Kummardusin, et asja lähemalt uurida. Tundsin oma kätel ta hingeõhku. Ta avas silmad ja ringutas. “Anna andeks, et su äratasin,” püüdsin oma teguviisi vabandada.

“Ei, ma ise ärkasin, olen täiesti välja puhanud.”
“Ega sul kella ei ole?”
“Ei, mis siis sellest?”

Avastasin, et olen lisaks kõigile muudele tsivilisatsiooni hüvedele ka kella kaotanud. Jäi öösel lauka äärde või katkes kusagil kellearihm? Igatahes käe peal ega taskutes seda enam ei olnud.

Mul hakkas naljakas. “Oled sa alles paras,” ütlesin, “kella sul ei ole, aga nuga on.”
“See ongi tähtsam. Jäi mulle taskusse. Panin Amsterdamis koos teksadega pagasisse. Tavaliselt ta ongi selle jaki taskus. Metsas läheb tarvis.”
“Millal see eelmine kord siis oli?”

“Paari nädala eest kusagil Belgia lõunaosas. Seal on väikesed mäed. Mõned jõllitavad küll, kui niimoodi,” ta vihjas iseenda praegusele välimusele, “kusagilt metsast välja kargan, aga Euroopas pole su välimus kellegi teise asi”.

“Maine pärast ei karda?”
“Mine nüüd! Ma pole nii suur nina, et reporterid kaameratega järel jookseksid. Kes see teab, mida keegi meist, kümnetest tuhandetest kontorirottidest, vabal ajal teeb. Mõned töökaaslased peavad mind küll veidi imelikuks: püüan ikka reede õhtul mõne tunni ära viilida ja nädalavahetusel mind linnas ei kohta, aga jällegi — kelle asi! Üks öö möödunud aasta oktoobris magasin kusagil Lorraine’i metsas. Ega seal teoreetiliselt magada poleks tohtinud, aga kui ma juba metsas olen, siis ükski omanik sellest ei tea ega ilmselt ei huvitu ka. Mets mitu kilomeetrit läbimõõdus, meetrijämedused tammed ja pöögid, võimas värk.

Eelmine päev oli ilus ilm, soojem kui praegu siin. Aga hommikuks keeras sajule. Tulin kirikukellade helina peale metsast välja. Ega ma ei teadnud, kus täpselt olen, aga selgus, et on Domremy küla. Tead sa, mis see on?” Noogutasin.

“Jeanne d’Arci sünnikoht,” jätkas ta, “seal lähedal on üks nunnaklooster, kõigepealt jõudsingi sinna. Nagu öeldud, olin metsas maganud, siis vihmast pooleldi läbi ligunenud, väike seljakotitäis asju kaasas: kerge magamiskott ja mõned linna tagasiminekuks vajalikud asjad nagu paar sandaale näiteks. Kuigi olin pükstes ja enda arust üldsegi mitte kristliku väljanägemisega, meeldisin ma nendele õdedele miskipärast. Nad kutsusid mu sisse, andsid süüa, lasid riideid kuivatada ja küsisid osavõtlikult, kas mul tõesti külm ei ole. Ütlesin, et suvi ju, kuigi niruvõitu. Mõtlen ikka eestimaise kliima järgi. Mõni vist pidas mind vähe õndsameelseks ja ei tahtnud ära lasta. Jätsin siiski viisakalt jumalaga, vaatasin Jeanne’i maja ja muuseumi üle ning tulin õhtul tulema.

Hea väega koht, tõeliselt kaunis kolgas! See polegi ime, et nii vägev plika seal üles kasvas. Praegu ka, jõgi vuliseb nagu mul kodus õue all, paar liinibussi päevas sõidab läbi — ja ainult kolmsada kilomeetrit mõlemast Euroopa pealinnast. Ennevanasti nimetati ju Pariisi pealinnaks.”

“Tean, olen käinud. Umbes samal moel. Ainult kloostriga tegemist ei teinud.”
“Nii, et oleksime võinud juba seal kohtuda?”
“Miks mitte, aga siin on ju ka hea!”

“Nii on ikka kõige parem nagu läheb. Siis ei pea kunagi kahetsema,” laususin. Marioni mõtteviis oli vist nakkav. Juttu vestes oli ta märkamatult oma noaga mõned tupp-villpea varred lõiganud ja neist pika paela pununud. Nüüd sobitas ta seda oma pahkluu ümber ning leidnud paela paraja olevat, sõlmis otsad kinni.

“See sobib sulle,” tähendasin.
“Hästi paindub, iialgi ei murdu pooleks, Eriophorum vaginatum.”
Olin selle taime ladinakeelse nime unustanud, kuid nüüd tuli tuttav ette küll. Võtsin mättalt ühe jõhvika koos varrega ja ulatasin talle, öeldes: “Vaccinium oxycoccus”. “Microcarpum,” parandas ta, kui oli taime veidi uurinud ja lisas: “kunagi sai tuubitud, mõned asjad on veel meeles.”

Pidin möönma, et mina oma iseõppija teadmistega harilikku ja väikeseviljalist jõhvikat eristada ei oska. Oleksin tahtnud palju küsida ja lobiseda, kuid väljavaade veel üheks ööks kadunuks jääda häiris mind. Tõusin ja vaatasin päikest, mis võibolla oli juba päeva kõrgeima punkti ületanud.

“Aga ikkagi, millal me siit välja saame?” muretsesin.

“Ma luban sulle, et selle ööpäeva sees jõuad koju,” vastas ta seekord kindlalt.
“Kuidas sa saad seda lubada, kui sa isegi ei tea, kus me oleme?”
“Nüüd juba hakkan aimama. Aga seda on raske seletada, see käib mul rohkem sisetunde järgi.”

Oleksin võinud ise mingi suuna ette võtta ja kindlasti mõne tunniga inimeste juurde välja jõuda, aga mul ei olnud mingit tahtmist seda ilusat päeva rikkuda. Miski hoidis mind tüdruku juures. See ei olnud ainult naiselik võlu. Hakkasime minema taamal rohetava metsaviiru suunas. Pealelõunases soojuses hakkas lausa palav. Mina olin oma tuulepluusi ja kampsuni juba ära koorinud ja vööle sidunud. Nüüd tegi seda ka mu kaaslanna. Läbi õhukese pluusi paistsid väikeste rinnanibude kontuurid — pluus oli seesama, mis ennist lennukis, aga rinnahoidjat enam ei olnud. Oli see juba laeva peldikus läinud või jäi meist midagi lauka äärde järgmistele tulijatele imetleda? Oh kurat, mu mõtted kisuvad ikka imelikuks ära!

Päike oli juba tuntavalt madalamale laskunud, kui me metsa jõudsime. Siin ei olnud paljajalu nii meeldiv kui lagerabal, kuid osalt soovist kingad puhtana hoida ja osalt solidaarsusest oma sõbrannaga ei muutnud ma oma olekut kultuursemaks. Mets läks kõrgemaks ja kuivemaks ning üsna ootamatult katkestas meie tee jõekäär. Marion ei olnud sellest sugugi üllatunud. “Siin kusagil peab üks koolmekoht olema,” mõtles ta kuldavat, “jah sealpool!” Ta läks paarsada sammu allavoolu, kus rahutu vool madalamat liivapõhja aimata andis.

“Aga vesi on veel päris kõrge,” jätkas ta, kui oli kohta uurinud, “püksid tuleb jalast ära võtta, kui tahame need kuivana hoida.” Nii saigi tehtud. Vesi oli üksjagu külmem kui öises laukas, ammu see lumi ja jää siis raba peal sulas, ja vooluga tuli kõvasti maadelda, kuid üle me sellest umbes kümnemeetrisest takistusest saime. Teisel kaldal võttis maastik kohe asustatuma ilme. Veel mõnisada sammu ja üle luhal kasvavate pajupõõsaste paistis esimese vabariigi aegse matsavahimaja kõrge viilkatus. Olime jõudmas eikusagilt kusagile.

Viimased paarsada meetrit käisime mööda tahedat teed, mille liivane pind veel päevasest päikesest meeldivalt soe tundus. Loojuva päikese kiirtes seisis aiaväravas umbes kuuekümneaastane naine, kodune sitsikleit seljas ja kerge kampsun selle peal. Ta oli sitke ja sooniline, oma arvatava sünniaja kohta üsna suurt kasvu, kuid Marionist siiski ligi pool pead lühem. Raske oli aru saada, kui palju ta juustes oli halli: need oli tuhkblondid, silmad terashallid. Nägu tuli kuidagi tuttav ette.

Olin valmis talt juba juhatust küsima, kui Marion kergel sammul naisele sülle jooksis, teda embas ja kallistas ning korraks lausa maast lahti tõstis.

“Tere, emme!” kilkas ta nagu väike laps. Siis lasi ta ema lahti, vaatas teda hetke ja küsis: “kuidas läheb?”
“Mis ta ikka, tasapisi,” lõi naine käega.
“Me ootasime sind eile Tallinnast,” jätkas ta tehtud tõredusega, “aga sina tuled täna ja läbi jõe! Õnneks Leho helistas, et oled kusagil rabas ja oletas, et kauaks ei jää. Teadsin sauna kütta.”

“Tulin ikka Brüsselist, aga Tallinna ja raba kaudu,” parandas Marion. Magamisest juustesse jäänud küüvitsalehtedest ja männioksakesest ei olnud raske järeldada, kust tüdruk tuleb.
“Kuule, Mari, sul on keegi kaasas?” uuris vanem naine.
“Jaa, saime lennukis tuttavaks,” Marion viipas mind lähemale, julgustades end tutvustama, “saage teiegi tuttavaks: Virve, minu ema”.
Jälle üks täiesti tavaline eesti nimi ebatavalises olukorras.
“Tulge tuppa, olete kindlasti näljased. Midagi suurt mul ei ole, aga soojendatud suppi sööte, eks ju?” küsis Virve.

Olime mõlemad vägagi päri. Madal päike heitis õuele pikki varje. Sel haruldaselt selge õhuga õhtul ta loojuski kollasena. Ükski leht ei liikunud tuules. Läksime tuppa sööma.
“Kus isa on?” küsis Marion, kui olime esimese taldrikutäie suppi vaikides ära helpinud. “Ikka metsas, kus siis mujal,” vastas Virve, “päeval langetavad, öösel vuravad koormad Tallinna poole ja nii päevast päeva.”

“Või nii, siis polegi soomlased, norralased ja linnamehed päris kõike endale kahmanud?”
“Ta sai nendega kuidagi kaubale. Väärt tööjõud nagu üteldakse, tunneb tööd ja tehnikat, mitte nagu need piimahabemed linnast.”
“Rabab hullupööra?”
“Peab, kuniks tervist jätkub. Võlad on maksta.”
“Ikka see maja ja maa?”

“Mis siis muud. Selle palga ja pensioniga ei tea, kas surmatunnini makstud saab. Vahel mõtleme, et kelle jaoks?”
Marion pöördus minu poole: “Sa ei saa võibolla aru? Ma seletan. Meil on siin olnud viis põlve metsavahte. Seepärast ma ütlesingi, et oleme metsa poole. Minu vanaisa oli metsavaht, vanavanaisa ja veel kaks põlve enne teda. Vanaisal ei olnud ühtki poega, kellele amet pärandada. Aga siis oli juba nõukogude aeg, mil vist ükski seni mehelikuks peetud elukutse ei olnud enam naisele kättesaamatu. Ja nii siis ema võttiski ette ja õppis metsnikuks. Jätkas asja juba kõrgemal tasemel. Isa oli eluaeg raietööline. Aga Eesti Vabariik kaotas metsavahi kohad ära, metsnikud ja metsaülemad said ka kõvasti rappida, pooled metskonnad liideti kokku. Ema jäi mõni aasta enne pensioni kohast ilma. Maja ja maatükk õnnestus päriseks osta, aga võlaga.”

Ma noogutasin mõistvalt, olin metsa läinud metsapoliitikaga üldjoontes kursis.
“Lehol läheb vist juba paremini, eile oli ta päris rõõmus?”
“Ei ühtigi,” lõi ema murelikult käega, “ta lihtsalt ei näita välja.”
“Kas midagi on halvemaks läinud?”
“Noh, selle maapanka kinni jäänud raha on ta ikka võlgu. Siiani on tal õnnestunud seda re.. re…, kuidas nad nüüd ütlevadki?”
“Refinantseerida,” parandas Marion.

“No jah, aga kauaks sedagi, kui talule jalgu alla ei saa. Eurotoetuse lootuse on ta juba maha matnud: nii väikesele majapidamisele keegi ei anna, soovitavad kohe ära lõpetada. Aga kuidas sa laiendad, kui kõik see tehnika, mida normid nõuavad, maksab miljoneid? Laenu pole enam millegi peale võtta ja ta ei taha ka. Toodangut peaaegu enam müüa ei saa: ei vasta toidu tootmise normidele. Pole muud kui linnas piima käest kätte müüa. Liha ka, kui keegi tahab.”

Marion kuulas ja mängis oma noaga.
“Ma olen otsustanud,” lausus ta korraga, “jään siia ja võtan selle majapidamise üle. Venna talu aitan ka korda teha. Ega ma ilmaasjata viis aastat seal europealinnas ei rüganud. Üht-teist on kõrvale pandud.” Ema oli silmnähtavalt liigutatud, kuid lausus nukralt: “Või sa seda Brüsselit jätad!”

“Juba jätsin, lõplikult.”
Kergitasin üllatunult kulme. Marion vaatas mulle otsa ja noogutas, andes mõista, et räägib tõtt.
“Ja mis sa oma pro.., prod…,” ei jõudnud Virve oma jutuga kaugemale.
“Prodromos,” parandas Marion veidi etteheitval toonil.
“Jah, mis su Prodoomusest siis saab? Või on sul juba uus käsil?” Ta heitis kiire pilgu minu poole. Tegin tõrjuva liigutuse, andes mõista, et mu tutvus tema tütrega on täiesti juhuslik. Siiski oli mul uudishimu teada saada, kes selle eksootilisevõitu kreeka nime taga peitub.
“Tuleb mulle järgi, võibolla on juba teel.”
“Või ta siia jääb,” vangutas ema pead.
“Mäletad, talle meeldis, kui jõulude paiku siin käisime. Kiitis vaikust, tinistas oma buzukit ja laulis rebetikat. Sullegi, ema, läks hinge. Tead, mulle meeldib, et talle aitab selleks paarist pitsist metaxast, mitte nagu need meie küla mehed, kellel poole liitri kangema järel keelepaelad valla pääsevad ja siis on kohe käpp maas ka.”

“Mõtle ikka, kust ta pärit on!”
“Makedoonia mägikülast, mitte Ateenast ega Thessalonikist, või mõnelt soojalt saarelt. Tema lapsepõlves oli talvine külm, lumi ja suvine põllutöö sama tavaline kui meil siin. Noh, võibolla seda kõige krõbedamat pakast ei ole, mis meil mõned päevad või nädalad talve jooksul paugub. Ja seitsmekümnendatel ei olnud Kreeka kaugeltki selline heaolumaa nagu nüüd. Kõiksugu kolonelid käisid üksteise järel üle ja laastasid majandust. Küsitav, kummal pool siis elu parem oli.”

Olin sattunud kaunis intiimse vestluse peale, mille osapooled minu juuresolekust siiski end heidutada ei lasknud. “Kes see Prodromos on?” julgesin lõpuks küsida.

“Minu mees,” vastas Marion kõigutamatult.
“Kohe päris abielus või?”
“Jah, kolm aastat juba.”
“Lapsi ka on?” küsisin imestades.
“Ei veel,” tahaks enne endale elamise korda seada.
“Siia?”
“Igatahes!”
Virve ohkas raskelt.

“Mis on, ema?” küsis Marion, “Ise võtsid ju megreeli endale meheks, miks siis mul ei peaks kreeklasega vedama?” “Ainult su teine vanaisa oli megreel, isa ema ikka eestlanna.”
“Kaukaasia eestlanna,” parandas Marion.
“Mis seal vahet.”
“Su isa on siis ka sealt lõuna poolt?” küsisin. Marion noogutas.

“No jah, see temperament siis ja kõik muu …” hakkasin ma aru saama. Kõrvaltoas helises telefon. Virve läks ja võttis toru. Oli kuulda kuidas ta rääkis: “jah, mõlemad … väga hea, ütlen neile.”

Ta tuli tagasi ja teatas: “Leho helistas. Paari tunni pärast on ta siin ja siis sõidab linna. Võtab siis teid peale,” ta viipas minu poole, “ja maha ununenud kotid on tal ka kaasas.” Viimaste sõnade juures vaatas ta veidi etteheitvalt tütrele otsa.

“Näed nüüd, ma ei valetanud,” lausus Marion mulle otsa vaadates, “aga nüüd — sauna!”
“Minge aga minge,” kiitis ema takka, “ma, vana inimene, lähen peale teid, siis ei ole enam nii kuum.”
“Tule, lähme koos, ega ma ei hammusta!” julgustas tütar minu kohmetust nähes.
“Miks ka mitte,” nõustusin ja läksin.

Järgnesin Marionile, kes, kaks saunalina ja nende vahel mingi hall riidenutsak kaenla all, kergest kallakust alla sammus. Täiskuu oli tõusnud metsalatvade kohale ja valjeneva veevulina järgi aimasin, et läheneme jõele. Õhk oli päris külm, kuid meeldivalt vaikne.

“Oota, vihta seal nagunii ei ole,” pomises Marion poolel teel, “teeme selle kohe valmis.”
Ta pöördus rajalt kõrvale ja paarikümne sammu järel leidis mingi noore kasetuka.
“Noored lehed närtsivad kuumas kergesti, aga paar esimest sopsu saab ikka mõnuga,” seletas ta asjatundlikult, võttes oma noa, mis tal seegi kord kaasas oli, ja lasi sellel väledasti okste kallal käia.

Miskipärast oli siin lohukohas vana kulu ja selle vahelt välja kasvav noor rohi kuidagi eriliselt külm ja kare. Kummardusin vaatama ja nägin oma paljaste varvaste ees säravaid jääkristalle.

“Näe, kahutab!” imestasin.
“Nagu kevad ikka,” nentis ta ja nühkis oma talda vastu teise jala säärt. Meie mõlema hea tuju oli kõigutamatu ja selline isevärki kogemus andis vaid vürtsi juurde.
“Tead sa,” lausus ta pooltõsiselt, “sauna tuleb alati minna paljajalu, olgu või lumi maas! Vanaema tegi nii ja mina teen ka. Ta elab seal metsa taga alevis, järgmine talv saab saja aastaseks,” lõpetas ta vanaemale viidates.

“Tahad ka sada aastat elada?”
“Miks ka mitte, kui jalad kannavad,” vastas ta kerge õlekehitusega.
Mõne minuti pärast olime riidest lahti, saunalaval ja sirutasime oma jalataldu kuuma kerise poole. “Ettevaatust seintega, see on suitsusaun,” hoiatati mind. Olin seda juba korstna puudumise ja lõhna järgi märganud. Marion viskas leili.

“Kuule, sa lubasid seal emale maad ja taevad kokku,” ütlesin, kui olime veidi aega vaikides higistanud, “kas sul tõesti on raha see kõik teoks teha? Või tahtsid talle lihtsalt korraks meelehead teha.”
“On ja jääb veel ülegi,” jäi ta endale kindlaks.

“Mnjaa, Brüsselis on palgad head küll, aga elu ka kallis. Kuidas see sul õnnestus, kui küsida tohin? Ise ütlesid, et olid seal mingi päris väike tegelane. Saan aru, et tippametniku teenistuse juures …”

Tagasihoidlikkus ei ole just mu voorus, aga nüüd hakkas mulle endalegi tunduma, et uudishimutsen liiga palju. “Tead, ega kõik see polegi kokkuhoitud palgaraha,” ta andis mulle kerge puusamüksu, mille peale mul salapärane võdin südame alt läbi käis, “Liidu majapidamisest kaob igal aastal kümneid miljoneid eurosid teadmata suunas. Need kroonimiljonid on peenraha.”

See oli selgemast selgem mõistaandmine.
“Selle pärast oledki tagasi?” küsisin.

“Ei, ma ei saanud kinga. Tulin ise tulema. Olen saanud sealt kõik, mida vajan. Rohkem tahta oleks ahnus, see ei jää karistamata. Praegu sai nii tehtud, et kõik on rahul. Ja kui aastate pärast juhtub see ime, et keegi hakkab sorkima, ei viitsita ometi üht uttu tõmmanud ametnikku taga otsida. Väikese jama saavad kaela need, kes veel kohal on. Noh, siis, kui mõni järjekordne pomo ametist lahkub ja avameelitsema kukub, moodustatakse üks komisjon ja see hekseldab süsteemi läbi, et järgmistele kaval-antsudele plats puhtaks lüüa.”

“Või nii,” imestasin, “ja sa julged mulle seda kõike rääkida?”
“Nägin juba eile lennukis, et sulle võib. Kõike ei saa endale jätta ja mõnda asja on parem teha mitte üksi vaid kahekesi, nagu see eilne ja tänane värk. Aga väga tuleb valida, kellele ja kellega.”
“Ja minuga siis saab?”
“Mina saan sinuga.”
“Ma tunnen sinu suhtes sama.”
“Siis on hästi.”

Ta läigatas teise kopsikutäie vett kerisele. Tõmbasime pead õlgade vahele, et mitte lae alla vuhiseva kuuma auruga kõrvetada saada. Saun oli aus.
“Tegelikult, ma ei taha ennast kiita,” alustas Marion siis kui leil oli veidi lahtunud, “Prodromos on selle asja hing. Talle on see oskus kohe emapiimaga sisse söödetud, kuidas bürokraatia sõnnikuhunnikus otsetunneleid kaevata. Mina olen väike diletantlik abiline.”

“Tema siis ongi sinu Robin Hood?”
“Just nii, täpipealt.”
“Ja sa loodad, et ta tõesti tuleb siia pärapõrgusse elama?”

“Imelik, aga mõni inimene kohe kuidagi ei sobi sinna, kuhu ta on sündinud. Ei tea, kas emake Loodus on nii mõelnud meie elu huvitavamaks teha? Minu mehele ei meeldi see vahemereäärne puder ja kapsad, sagimine ja rutt ja üksteise seljas elamine. Ja kuumus ka mitte. Selle viimase poolest pole ta esimene makedoonlane — Aleksander Suurele ka ei meeldinud. Mõni arvab, et selle kätte surigi. Tead sa ikka, mis see õige Makedoonia on — Kreeka maakond. Ajalooline jaburus, et üks slaavi riik sama nime sai. Muidugi, see eurojaburus on veel suurem: FYROM — mis riiginimi see on?”

Ta pidas hetke vahet, vist meenutades, kuhu ta oma jutuga jäi, ja jätkas: “Prodromos on hinge poolest pigem põhjamaalane, otsib üksindust ja ei usu kuigi palju jumalat, vähemalt nii nagu õigeusu papid seda jutlustavad. Ta tuli kodumaalt ära Brüsselisse plaaniga kuhugi Rootsi või Soome edasi minna, võibolla lausa polaarjoone taha, aga siis ristus ta tee minu omaga.

Sain koha Brüsselisse just siis, kui Eesti selle asjaga sehkendama hakkas. Hirmus konkurss oli. Julge pealehakkamine on pool võitu, nagu öeldakse. Aga ma tõesti ei tea, mis teise poole andis. Vaatamata kõigele olin kindel, et ma ei kavatse oma elu pühendada Liidu teenimisele. Lihtsalt tahtsin ilma näha.

Ja siis tuli mu ellu Prodromos. Ta näitas, kuidas kõik pea peale pöörata, mitte teenida süsteemi, vaid panna süsteem ennast teenima. Aasta pärast olin juba eesti eurokraatide silmist kadunud ja hoopis teises kohas ametis. Muide, mul on kaks kodakondsust, eesti ja ühe Liidu maa oma. Võid arvata, millise.”

Noogutasin mõistvalt pead.

“Mis sest, et eesti seadus nagu ei lubaks seda,” jätkas ta, “nii kaua kui info ei levi, võib seda hüve ju nautida. Algul, muidugi mõista, suhtusin sellesse mehesse ettevaatlikult, aga varsti sain aru, et meid seob palju rohkem kui äritehing.”

“Tead,” ütles ta teemat vahetades, “Tunamullu jõuluajal tõi ta risti veest välja! Kreeka saartel on niisugune iidne komme, et papp viskab kaljult rauast risti merre ja mehed sukelduvad sellele järele. See, kes risti välja toob, pälvib lugupidamise ja arvatakse, et saab suure õnne osaliseks. Nägin ise pealt. Risti otsimise mõnu jätsin meestele, aga vees käisin ära. Oli vast sama külm kui see eilse öö laugas, aga täitsa soolane ja laine oli kõrge. Ja nüüd kohe teeme sedasama!”

Ta hüppas lavalt alla ja juba oli uksest oli väljas, aurujutt järel. Kuuvalguses nägin, kuidas ta voolujooneline keha kõikuvalt paadisillalt vette sulpsatas. Järgnesin talle. Käisime taas laval ja vihtlesime. Ja veel korra jões. Kogu magamatuse väsimus, jahedus ja päevase eksimismatka roidumus oli kontidest kadunud. Jalad pakitsesid mõnest kohast, kust rootüügas või hanevitsa vars oli kriimustanud, aga ilma selleta poleks kaif olnud täiuslik! Riietusin. Marion kägardas oma teksad kokku ja harutas hellalt lahti pakikese, mille oli kaenla all siia toonud. See oli valgest linasest riidest hame. Ta tõmbas selle selga ja seletas veidi edvistades: “Vanaema kingitus. Talle oli see peaaegu pahkluudeni, isegi siis kui ta noor oli. Mulle, nagu näed, vaevalt üle põlve. Aga laius on üsna paras. Kannan seda niisugustel erilistel puhkudel nagu täna.”

Pool tundi hiljem istusime toas küünlavalgel ja lürpisime mingit teed. See oli mõrkja maitsega ja lõhnas tugevalt. Küünal heitis varje Marioni näole, niisketele juuksekahludele ja tikitud hamele, mida ilustas väike hõbesõlg.

“Mis see on?” küsis ta kavalalt ja osutas teetassile.
Rüüpasin lonksu ja mõtlesin veidi.
“Ledum palustre?” Ma ei olnud päris kindel, aga mis see muud olla võis.

“Õige, sookail! Õied pole veel avanenud, aga soo pealt noppisin mõned nupud ja pistsin tasku. Saame hea une, see kulub meile mõlemale ära. Üle doseerides võib peavalu ja iivelduse ka saada, aga seda ma ei tee.” Mu pilk uitas ringi nõukogudeaegse sisustusega toas ja jäi siis peatuma seinal, kus rippus puna-sini-valge kaheksakannamustriga paela otsas kannel. Marion taipas mu mõtteid.

“Vanaisa tegi selle kord hallil ajal. Ema isa. Nüüd on ta paarkümmend aastat mulla all, aga kannel, näe, on alles.”

Ta tõusis, võttis pilli seinalt ja asetas õrnalt enda ette lauale. Timmis seda ja mängis siis mingi lõbusa rahvaliku loo. See tuli tal hulga paremini välja kui kitarrimäng.

Olin lummatud, aga mitte loost, vaid millestki, mis kerkis mu mällu eilsest õhtust.
“Kuule, laula veel seda kiviraiduri laulu,” küsisin peale väikest kõhklust.

“Sinule ka hakkas meeldima! Kõigile hakkab, kellega ma sõbraks saan. Prodromos kah — maakeelt veel suurt ei taipa, aga pisar silmas. Seletan sõnad ära, siis vaatab mulle pikalt otsa ja ütleb: ”tulen kaks tuhat kilomeetrit põhja poole ja leian eest ikka selle sama.” Nüüd üritab seda lugu buzukil mängida ja lubas kreekakeelsed sõnad ka teha.”

Ja ta lauliski seda uuesti. Kandle saatel. Hämarus ja aknast paistev kuu olid, muidugi mõista, laulu olemusega rohkem kooskõlas kui vintis peorahvas. Jumalikud helid teispool head ja kurja. Laulu viimaste sõnade juures vilksatas akna taga tuluke. Mõne aja pärast kostis juba selgesti mootori mürinat. “Leho tuleb, sul on aeg minna!” sõnas noorperenaine veidi nukralt.
Hakkasin kingi jalga panema. Oli kuidagi harjumatu — umbes ööpäeva sain ilma hakkama ja ei tundnud millestki puudust.

“Ma tulen ka välja ja võtan autost oma koti,” hüüdis ta.
Seal need olidki. Minu ja Marioni seljakotid kolihunnikul, mis seekord maasturi väljavõetud tagaistme aset täitis. Nähtavasti oli need asjad tarvis linna toimetada. Väsimus võttis võimust ja ma ei viitsinud süveneda sellesse, millest see hunnik täpsemalt koosnes.

“Sa näe, mu kingad ka üles korjanud ja koti taskutesse toppinud. Aitähh, vennas!” kilkas noorperenaine. “Mis mul muud üle jäi!” nohises Leho.

“Selle eest oled sa küll ühe musi ära teeninud!” Ja ta tegigi lubaduse teoks, suudeldes venna karvast põske. Marion ulatas mulle hüvastijätuks oma sooja tugeva käe ja ütles poolsosinal: “sa aitasid mind väga palju!” “Sina mind ka!”

Hoidsin ikka veel ta kätt. “Võtad nüüd uue jama kaela,” laususin kaasatundvalt ja osutasin pilguga majale, metsale, Marioni vennale ja tema autologule. “Ma ei saa ilma olla, olen nii tehtud. See on uus, noh, tegelikult hästi unustatud vana. Aga huvitav…, vähemalt praegu.”

Istusin autosse.

“Kahju, et pead nüüd kohe lahkuma ja ei näe mu isa,” hõikas Marion mulle järele.
“Mine tea, võibolla kohtume veel kunagi,” vastasin lootuses, et see võib tõesti nii olla.
Lehvitasin vanaperenaisele, kes trepil mulle järele vaatas, istusin sohvri kõrvale ja ilmselt juba minut või paar peale auto liikuma hakkamist magasin sügavalt.

Ärkasin alles linnas. Mind pandi otse kodu ukse ette ja jäeti südamlikult hüvasti. Võtsin mobiili ja vaatasin kella: viie minuti pärast südaöö. Marion oli sõna pidanud. Hiilisin tuppa ja leidsin oma naise ja lapsed rahulikult magamas. Olin veidi mures selle pärast, mis saab hommikul: saabusin siiski poolteist ööpäeva arvatud ajast hiljem. Alles siis, kui terve järgneva päeva jooksul ei näinud ühtki märki, et midagi valesti oleks, hakkas meenuma: mul oli õnnestunud ju üsna viimasel hetkel lennupilet varasema vastu vahetada! Sõidu ettevalmistamise ja tegemata jäänud tööde ärategemise tuhinas ei tulnud üldse meelde kellelegi öelda, et saabun päev varem ja varasemal kellaajal. Oli see saatuse sõrm?

Imestust tekitas vaid see, kui palju seal Beneluxi maades ikka päikest on. Vaatasin peeglisse ja nägin oma näos selle suve esimest päevitust: nina päris punane peas!

Mõne päevaga elasin loomulikku elurütmi sisse. Volbripäeva mälestus tundus nüüd nii ebareaalne, et ei suurem osa ajast ma ei uskunudki, et see tõeliselt oli. Kaldusin arvama, et mu enda seiklusjanust ja kevadest tulvil hing leidis väljundi sellises fantaasias. Ma ei teadnud ju ühegi käidud koha täpset asukohta, ühtki aadressi ega telefoninumbrit.

Möödus poolteist aastat. Oli üks esimesi krõbedaid talvekülmi Tartus, mil Emajõgi aurab nii, et veel jäävaba veepinda näha pole, inimesed kisuvad järsku saabunud pakast peljates sallid suule ja mütsid silmile.

Möödusin aeglasel sammul turu parklast, nautides seda külmavines õhku, korstnatest peaaegu püstloodis tõusvaid suitsujugasid ja õrna lumega kaetud maapinda, mis ühtekokku teevad põhjamaa talvest talve.

Järsku nägin üht kangesti tuttavat naiselikku kogu turu väravate poolt lähenemas. Ta kandis lambanahkset poolkasukat, kuid see oli uljalt eest lahti. Nähtavasti ta otsis midagi põuetaskust, sest ta oli paljakäsi, kindad tolknesid kasuka välistaskus. Kerge kootud mütsi alt langesid tuhkblondid juuksed uljalt üle kasukakrae seljale. Ta matkasaapas jalg tonksas kergelt üht kõnniteel vedelevat jääkamakat, lennutades selle klirinal kümmekond meetrit mööda jäist asfalti edasi. Ilmselt ta nautis seda ilma vähemalt sama palju kui mina. Marioni kõrval käis roheka jopi ja sama värvi mütsiga laiaõlgne mees, õige vähe naisest pikem. Ta rinnal magas hoolikalt sissepaikitud umbes kuuekuine titt. Mehe juuksed, nii palju kui neid mütsi alt välja paistis, olid pruunid, silmad sinakasrohelised — oliivipuu lehe karva nagu jumalanna Ateenal.

Naine oli leidnud, mida otsis. Ta tõmbas kasukasiilude vahelt välja kimbu võtmeid, avas Land Rover Defenderi ukse ja istus rooli taha. Mees kohmitses kõrvalistuja istme juures, seades lapse turvahälli.

Minus tärkas uudishimu. Seisatasin hetke ja hüüdsin: “Tere, Marion! Kalimera, Prodrome!”

Hetke vaatasid mõlemad mind veidi üllatunult. Siis kummardus naine kõrvalistme kohale ja ütles midagi mehele, endal suu naerul. Mees naeratas samuti ja mõlemad vastasid mu tervitusele.
Rohkem ma neid tülitada ei tihanud. Eemaldusin.
“Kõik on täpselt nii nagu peab,” mõtlesin endamisi ja see mõte andis mulle rahu.

Lõpp.