Naisteleht
Vaatasin ennast vannitoa peeglist. Elutu ja väsinud nägu. Nägu, mida olin noorena armastanud, oli muutunud tundmatuseni. Kolmkümmend neli aastat oma elust olin arvanud, et välimus ja raha on need, mis loovad omaette elamisväärtuse. Teenisin raha, teenisin rutiini. Neelatasin. Kaks keskmise suurusega lumivalget tabletti vajusid aeglaselt, hetkeks mu hingetõmbeid takistades kurgust alla. Ma polnud juba aasta korralikult maganud. Seekord tundus voodi isegi mugavalt minu järgi olevat. Jälgisin kaldus seinal varjude mänge. Tuul moodustas okstest kord kolmeteistaastase prillidega poisi, kord viilkatusega maja…
Jalutasin mööda sissetallatud rada kaskede alleel. Tuul oli õrn ja kõigutas oksi nii, et need moodustasid omavahel veel suurema tunneli, millel ei paistnud lõppu olevat. Päike. Linnud. Justkui muinasjutumets. Tõmbasin ninaga. Värskuse ja imepärasuse lõhn jõudis minuni valguskiirusel. Uus ja vana tunne samaaegselt- ma polnud enam väsinud. Olin kui võõras kodusel maal.
Selja tagant kostis hääl, mis meenutas kergeid samme. Kogu mu keha reageeris kiirelt. Nägin ühte naist alleelt väljumas. Koha jumalik ilu oli mu tähelepanu endale vallutanud. Ma polnud märganud, et selja taha jäi ainult paarikümne meetrine maa, et välja saada kaskede kergest rüpest. Jooksin järgi. Koht oli tuttav, aga ma ei suutnud meenutada, miks. Järv paremal, vasakul hõre segamets, seljataga allee. Unustasin naise. Järvevesi oli soe, kuid põhja täitis haruldane rohelisuse kiht, mis muutis läbinägemise võimatuks.
Tundsin kellegi tungivalt puurivaid pilke oma seljal. Keerasin ringi. Seal ta seisis. Pikad helepruunid juuksed kerges õhus liikumas, seljas õrnkollane kleit, mille seest kumas läbi ilus naiselik figuur. Jälgisime üksteist. “Tere,” lausus ta. Noogutasin: “Kus ma olen?”
Ta naeratas, nöörides lahti oma kleiti, tõmmates selle üle pea ja sukeldudes järve. Mul tekkis hetkeline paanika. Haarasin juba oma paremast kingast, kui ta pea veest väljus. Tema pruunikas keha tundus läbi järve rohelise vee lumivalge. Ta keeras selili ning vaatas minu poole, ise naeratades. Siis kadus ta jälle. Ning ilmus jälle. Välja tulles, kõndis tema naiselikult õrn keha minu poole ja seisatas. Ma polnud alasti naise keha juba ammu näinud, eriti veel võõra oma.
“Kas sa jätadki mu külmetama?” Nööpisin pluusi kiirelt, kuid kohmakalt oma suurte näppudega lahti ning ulatasin talle. Kõik tema liigutused, näo liigutused ja hääl tundusid ebanormaalselt tuttavana.
“Kes sa oled?”
Ta naeratas taas. “Ma näen und, eks? Sa oled mu fantaasia vili?” Ta ei vastanud midagi, vaid istus vastu mind, pannes oma märjad juuksed mu õlale… need olid jahedad. Ma ei tahtnudki enam küsida, sest surma mõistele lähenev üksilduse must helk oli kadunud. Peale pikaldast lihtsalt istumist miski avas mu. Tal oli võti, või ta oli võti! “Mis su nimi on?”
“Mia,” ütles ta lendlevalt, viskudes maa peale pikali.
“On sul külm?” Mia raputas lapselikult pead. Keerasin ta poole. “Issand, kui tuttav ta mulle on!” mõtlesin. Tema näojooned olid tugevad ja selged, kuid samas kiirgas sealt terav feminiinsus ja vastuoluline salapära. Tema näo ebakõlaks oli pikk nina, mis muutis ta kreekalikuks, kuid tänu sellele ka omapäraselt ilmekaks. Kogu tema keha kattis pruunjat värvi toon ning kui ta oma silmad avas, nägin tema lapselikult suuri pruune silme, mis olid loetavad, kuid ainult teatud piirini, ning nad sisaldasid omamoodi vastandlikkust, õnne ja tühjust. Ta polnud piltilus, kuid ta köitis mind. “Kust ma sind tean,” ei andnud mulle rahu. Ta tõstis oma keha maast üles ning pani oma väikese käe mu rindkere keskele ning hoidis seda seal.
“Su süda on ikka kui lahtine haav ja nii tume, et ma ei näe ning vaevu kuulen seda,” tema hääles oli tunda kerget hoolivat murelikkust. Ta silmad vaatasid mulle avali otsa, mitte küsivalt, vaid kurbust väljendades. Kui ta nägu mulle lähedale tuli, tajusin, kuidas meie hingeõhud segunesid, tema oma oli minul ja minu oma oli temal. Suunasin oma pilgu maha. Olin unustanud Maya. Seda polnud kunagi varem juhtunud. Haarasin ta käe endale, omade vahele, see oli soe ning tuksles õrnalt. Lükkasin niisked juuksed näo eest ning ma ei suutnud oma nuttu tagasi hoida.
Tundsin, kuidas kõrvetavalt soolased pisarad voolasid mööda mu põski alla, takerdudes habemesse, kuid siiski jõudes mu kuivade ja elutute huulteni. Üle pika aja tundsin maitset, soolast maitset. Ta võttis mu pea oma käte vahele. Ma lihtsalt vajusin nutust vappudes tema õlale. Ka oskus nutta oli ununenud mu tühjas maailmas.
Ärkasin üles. Padi oli märg. Olin unes nutnud. Mu südant valdas must masendus. “Kes ta oli?”pomisesin ma vähe huuli avades. Tahtsin ta juurde tagasi. Proovisin uuesti magama jääda. Kuid miski ei sobinud. Ei padi, ei temperatuur, ei voodi. Tõusin üles ning läksin vannituppa, neelasin taas kaks tabletti. Tegin sama rituaali, mis esimene kord. Olin kindel, et sedasi kohtan teda uuesti.
Olin jälle alleel. “Mia?! Mia? Kus sa oled?” hüüdsin, lai näeratus näol, järve juurde joostes. Kuid nagu võis arvata, minu õnne kohaselt teda polnud seal. Istusin samasse kohta, kus me ennist olime olnud.
“Mida ma mõtlesin? Mõtlesin, et näen teda uuesti. Rumalus. See on ju kõigest stimuleeritud uni.” Järvele lendasid kaks luike, üks must, teine valge. Üldiselt ma ei tea luikedest midagi, peale selle, millised nad välja näevad, kuid tundus, nagu oleksid nad teinud armutantse. Nende pikad kaelad põimusid üksteisega ning võimsad tiivad liikusid küll erinevas taktis, aga moodustasid omaette harmoonia.
“Nad on ilusad, eks?” küsis tuttav hääl mu seljatagant. Nägin oma õlal ta kaunist kätt. Ta naeratas. “Nad käivad siin peaaegu iga päev. Nad on armukesed, seepärast ei saa nad koguaeg koos olla…” vaatasin talle mõistmatult otsa. “Nad ütlesid, et ükspäev jäävad nad igaveseks kokku. Siis, kui nende lapsed on suureks kasvanud.” Muigasin: “Ütlesid?” Mia kallutas oma pead ning vaatas mulle mõistmatute silmadega otsa: “Jah.” Naeratasin, sest teadsin, et siinkohal poleks mul mõtet vaielda.
“Marccus,” ütles ta kõlaval ja selgel häälel käsi naiselikult kõrvale sirutades, “sa naeratasid,” ta tõusis kiirustades püsti, pühkides kuivanud rohulibled oma kleidilt. “Tule,” sirutas ta käe välja. Haarasin näljase ahnusega ta käe. Tahtsin tunda seda pisikest ja tukslevat võtit uuesti ning seda enam mitte kunagi lahti lasta. Või tahtsin ma lihtsalt katsuda taas naist? Järsult jäi ta seisma, ainult mõned sentimeetrid minu taaselustunud näost. Ta tõusis kikivarvukile, sulges oma silmad ning paitas käega mu põske: “Mul on tunne, et katsun kõiki su elurõõme ja muresid iga kord. Sa oled nii elus.” Ta õrnalt roosad huuled liikusid mu poole ning puudutasid mu hingetuid huuli. Terve sipelgaarmee jooksis mööda mu keha ringi. Toetasin käega ta pead, tundsin oma käe seljal tema armsalt pehmeid juukseid. Ta vaatas mulle põlevate silmadega otsa. Jälgisin teda. Ta kehas puudus kindlus ning kõik oli kuidagi vastuolus sellega, mida ma alles aasta tagasi armastasin, Maya oli hoopis teistsugune. Siiski ei liikunud mu käsi tema juuste alt.
“Sa äratasid mu imekombel ellu,” ütlesin poolsosinal. Ta võttis mu käe, suudles seda, silmis peegeldus järve soe vesi. “Marccus, miks sa ei maali enam?” sellest lausest võis kergelt eristada meeleheidet, mis oli segunenud armastusega. “Kas meeleheite ja armastuse vahel on üldse piiri, mis neid eraldaks?” mõtlesin.
Taas olin ma üleval. Lõin vihast seina enda kõrval. Terav valu läbis mu kätt. “Uni… Miks sa teed mu elu põrguks? Miks ma ei joonista enam?” küsisin ma silmi kissitades endalt. Tõesti, ma polnud pintslit käes hoidnud juba aastaid. Kunagi arvasin, et sellest saab mu leivanumber. Tõusin püsti. Mul tekkis soov tegutseda… Panin selle tunde Mia arvele. Avasin tolmuse kapi oma toa nurgas ja otsisin rahutult sealt välja oma pintslid, õlivärvi karbi ning leidsin oma üllatuseks ka ühe tühja lõuendi. Jooksin keldrisse molbertit tooma.
“Marccus, kas see oled sina?” hüüdis ema kurguvalust kähisev hääl ülevalt.
“Jah, kallis ema. Mina! Ära muretse, mine heida uuesti magama.”
Molberti taga toetus vastu seina peegel. Seal ma seisin, paari tunni tagusest näost oli kadunud väsimus ja silmad põlesid. Muigasin: “Hea, olen kolmekümne viiene ja elan taas oma ema juures.” Teadsin, see oli loomulik jätk minu laostumisele. Ilma temata ma poleks siin ilmas. See kummaline naine unest oli minus äratanud midagi, mida uskusin ammu olevat kustunud.
Värisesin, sest mul polnud aimugi, mis sellest neljatunnilisest inspiratsioonist välja tuli. Astusin paar sammu tagasi. Hoidsin silmi kinni. Kartsin, et kui need avan, siis muutub mu pika aja tagant tulnud loomingutuur puhtaks metsikuks raevuks. Kireks…? Avasin silmi võimalikult aeglaselt… Keegi mu sees mängis tugevalt ning valu tehes trummi. Lõpuks, kui silmad lahti sain, oli toas ikkagi liiga pime. Õuevalgus enam ei rahuldanud mu nägemisvõimet. Pidin panema laes härdalt liikuva lambi põlema ning läbi tegema sama rituaalse kartustseremoonia. Seekord läks kergemini. Seisatasin. Joonistus, mille olin teinud, oli hingemattev. Kui ma oma värvised käed ehmatusest näole panin, tundsin värvide narkootilist lõhna ning oma külmi sõrmi. See oli parim pilt, mis ma kunagi teinud olin. Kartsin seda tunda, kuna kunstnik ei saa ise kunagi mõelda oma tööst kui täiuslikust konseptsioonist. Pühksin oma silmi, arvates, et äkki olen ikka eufoorias. Värv kipitas mu silmis, kuid maal oli ikka täiuslik. Ma ei teagi, kui kaua ma selle pildi ees seisin. Viimaks kui kella vaatasin, näitasid seierid kolme. Magasin sel ööl esimest korda. Mõttetu insomnia oli mind enda võimu haaranud juba aasta. Pesin käed ja viskusin voodile. Tuba oli täis õlivärvide lõhna ning võis tajuda ka pintslitõmbe võnkeid. Proovisin uinuda, kuid see tundus sama hale ettevõtmine nagu õpetada koera rääkima. Käisin pilti iga väikese hetke tagant vaatamas, peljates midagi, kuid ei miskit. Ta seisis ikka kogu oma hiilguses.
Aasta aega olin ma ühes kehas elanud mehega, kes ei tundnud peale õhu midagi, isegi kurbust mitte. Olin muutunud, ühe õhtuga. Oleksin ma vaid iga öö saanud magada, äkki oleks mu elu hoopis teist rada käinud. Kas minust on saanud ateist või veel suurem jumala kummardaja, kui ma seda kunagi olen olnud?
Kas ei tahtnud ma mitte kõike halba tema peale veeretada ja ise süüst puhtaks pesta? Mida ma tegin kõik see aeg, kui ta elas?
Ma reetsin meie armastuse igal hommikul, kui rutiinselt tööle läksin, ja igal õhtul, kui tema puhkava keha kõrvale magama heitsin.
Ma reetsin meid… Kui palju armastust ma oleksin saanud talle lihtsalt oma kohalolekuga anda ja kui palju tema mulle. “Jumal, miks Maya, mitte mina?” sosistasin oma mõtte välja… “Maapealne ingel, oli ta kade, et armastasin kedagi ja et keegi armastas mind. Miks ei oska ma enam elada ? Äkki on Mia minu päästjaks. Võtmeks, mis avab selle pimeda puuri, avab elu… õnne… südame… ?”
Ärkasin selle peale, et tundsin kedagi oma toas. Hommikul oli ema mu tuppa tulnud. Olin vist uinunud, sest ei kuulnud tema tavaliselt teravalt kostuvaid kottasid. “Marccus,” kostus vaid ema suust. Ta kehakeel ütles mulle rohkem. Käed suu ees ning keha ette poole kaldus mu lõuendit jälgides. “See on imeilus, Marccus.”
Ta pani voodi kõrval olevale lauale kandiku koos tee ja pannkookidega ning lahkus ikka silma nurgast pilti jälgides. Tõusin peale ukse sulgumist kiirelt üles. Kiirgavas päikesevalguses oli see pilt veel ilmekam.
Akt, mille olin maalinud oli kõikidest maailma iludest kõige ilusam. Naine, selle peal oli täiuslik, oma kummalises võlus. Isegi täiuslikum kui Maya seda kunagi oli olnud, vähemalt nüüd tundus mulle nii. See maal elas. Elas enda elu. Libistasin käega üle pildi. Ta keha oli tuntav, tema piirjooned, nägu. Läbi pildi katsusin ma teda, Miat.
Avasin aknad, tundsin, et mu sees siiski voolab veri, et ma elan. Vaatasin tänavale ja tõmbasin ninaga, et tunnetada elu: värvi ja õitsvate õunapuude lõhna segamini- nad olid naljakalt ebaloomulikus tasakaalus. Lõhn annab aimu, mis värvi on tänane paev. Täna oli hea joonistada. Läksin selle sama energiaga edasi. Maalisin järjestikuselt Miat. Terve mu tuba oli teda täis.
Ma olin õnnelik, kuigi südant pitsitas tundmatu meel, igatsus. Õhtul proovisin ise magama jääda, ilma keemilise surveta. Maalitud pildid ning eelmise õhtu unenäod keerlesid mu mõtteis. Uinusin. “Milline muusa!” mõtlesin rõõmsalt.
“Mia?! Kallis Mia! Ma hakkasin uuesti joonistama. Terve mu tuba on täis Sind. Terve mu süda on täis Sind!” Karjusin nii kõvasti, et kõik kuuleksid. Unustasin, et nägin und. Ehmusin ise oma viimase lause pärast. Siiski tundus see mu südame lausena, järelikult ka kõige õigem.
Ta tuli kuskilt, nägin ainult teda, ümbrus oli muutunud tavaliseks tikuks tikutoosis. Kuid tema oli igakord omamoodi, nagu tuli mis praksus, põles ja haihtus erinevalt.
“Marccus ma teadsin. Ma teadsin, et sa tahad maalida. Oi, ma olen nii õnnelik su pärast!” Haarasin ta enda kaissu ning keerutasin teda suudeldes. Kui ma talle otsa vaatasin, täitusid mu silmad. Ma isegi ei tea, kas õnnest, ilust või uuest armastusest.Ta suudles mind, intensiivselt. Mu värisevad käed tõmbasid ta kleid ühest nöörist. Kartsin, et ta peatab mu.
Kuid vastupidi, peale nööri avamist võttis ta kleidi endal üle pea. Ta avas mu pluusinööpe, märkasin, et särk oli mul värvimisest mustaks jäänud, kerge puna ilmus mu põskedele, kuid tema ei hoolinud minu värvisest ürbist. Võis kuulda rasket häält, mida pluusi kukkumine tegi. Tõstsin ta hapra keha kätele. Ning nägin eemal ühte samblalaiku. Õrnalt asetasin ta sinna, et ta haiget ei saaks. Kõik temas oli justkui mulle mõeldud. Tema rinnad, kui ma neid suudlesin, tema peenike piht, mida kaunistas ta ilus naba, tema kaunilt pikad ja naiselikud jalad, tema kümme varvast, millest igaüks rääkis justkui oma lugu. Ta huuled, elulised, jõulised, alati niisked. Kui ma ta peale laskusin, tundsin ta värisevat ja kuuma keha, mis hakkas minuga samas taktis liikuma… liikuma. Ma ei tahtnud, et see peatub.
“Marccus,” sosistas ta minu käte vahel lebades: “Kas sa joonistasid minust ilusad pildid?” Keerasin ennast tema poole. Paitasin ta lapselikult pehmet nahka: “Imeilusad.” Ta naeratas.
“Mia… Sa oled teinud mu õnnelikuks. Arvasin, et minu jaoks pole seda tunnet enam olemas.” Mõlemad vaikisime, justkui sõnad oleksid liiast, väljendamaks tundeid, mida tundsime. Keerasin ennast küljele. Puudutasin oma ninaga tema külma nina: “Kust ma sind tean? Sa pole ainult mu ettekujutluse vili. Ma olen veendunud, et ma tunnen sind varem!”
“Iga asi tuleb oma ajal. Ma arvan,” viimane lause tuli õrnalt ning vaevu kostvalt tema huulte vahelt. Ta pea toetus mu paremale õlale. Mõistsin Miat.
Ta pani oma käe tuttavalt mu südame kohale: “Ma näen ja tunnen su südant…” Ta naeratus oleks päästnud maailma kõigest, kui vaid seda oleks maailmale näha.
Vihkasin ärkvelolekut. Kuid õnneks, kohe kui silmad lahti tegin, seisis ta pilt mu ees. Kleepisin selle enne uinumist voodi kohale. Puudutasin teda. Tõusin üles. Dušš tundus sel hetkel kõige parem mõte. Kuid miski ei peletanud Miat mu mõtteist. Mu enda käed muutusid tema omadeks, mu huuled puudutasid tema huuli, kuigi tegelikkuses seisis mu käte vahel kuum helekollane kohvitass. Saia süües mõistsin, et olin unustanud isegi Maya- hetkeks mu süda seiskus. Helistasin oma sõbrale. Mul oli tekkinud suur tung välja minna ning klaasike head konjakit juua. Christian tuli. Ma ootasin teda juba viimased pool tundi, hea konjak laual.
“Tere Marccus,” tema näos oli õnne varjund. Tõusin püsti, kallistasime. Me polnud üksteist näinud peale seda, kui teda peaaegu et pudeliga viskasin.
“Sa näed hea välja!”
“Sinagi,” rääkisin talle kogu loo ära, mis minuga juhtunud oli. Ta pilk muutus, mõistsin, mida ta mõtleb: “Tal on jälle see periood. Ta on hullumas.”
“Ma ei tea,” raputas ta ainult pead.
“Muidu on unenäod sellised kaootilised. Assotsiatsioonid liiguvad ilma takistusteta, sinna suunas, kuhu me tahame. Kuid nende unenägude puhul on kõik teistsugune. Kõik läheb nii tema koha pealt, nagu tema tahab. Ja minu koha pealt nii, nagu mina tahan! Ja kusjuures takistustega, vaikushetkedega. Mitu unenägu sul on olnud, kus sa oled minuteid lihtsalt vaikuses istunud?”
Christian naeratas: “Ma ei tea. Mida sa mulle öelda tahad, et sul on temaga mingi telepaatiline suhe?” “Jah. Kui ma vaid teada saaks, kes ta on. Kui ma vaid mäletaks. Ma teeks kõik, et teda leida ja teda endasse armuma panna. Isegi, kui mingi ime läbi ta seda juba alateadlikult ei oleks. Ma pole kaua nii õnnelik olnud. Peale Mayat.”
“Võib- olla sedasi sa asendadki Mayat. Palju sa neid tablette võtsid?”
“Christian! Selles pole asi. Uinusin ka ilma nendeta ja nägin teda! Ja Maya, Maya ei puutu asjasse! Ehmusin täna hommikul, kui ta mul meelde tuli. Saad sa aru. Meelde tuli. Ma polnud siiani teda kordagi unustanud!”
“Ma ei tea. Näitad äkki mulle maale, mis sa temast tegid. Ehk siis mulle meenub, kes ta on!”
“Christian, ma tõesti armastan sind,” kõrvallauas inimesed viskasid vilksamisi pilgud meile. Mõlemad naeratasime. “Tule lähme!” viskasin raha lauale ning tõmbasin sõbra endaga kaasa. Möödakäijatele võis meist kahest küll imelik pilt jääda. Mina hüplesin ja tantsisklesin Christiani ümber, kui Miast rääkisin. Christiani jalad liikusid rahulikult, kuid samm oli pooleldi jookslev, et minuga samat takti pidada, näos lebas kahtlev muie.
Kui ta tuppa jõudis, vaatas ta pilte suure üllatusega: “Need on tõesti head! Parimad, mis sa kunagi teinud oled!” vaatasin talle küsivalt otsa. Ta raputas pead: “Kahjuks ma ei tunne teda! Äkki mõni su modell?” Kogu mu keha valdas tugev halvatustunne, ma ei saanud isegi oma jalgu liigutada.
“Muidugi!” tormasin kapi juurde. Lappasin oma vanades lõuendites ning leidsin selle. Olin selle maalinud umbes kümme aastat tagasi. Seal ta oli ja selles samas kohas.
“Christian…” olin šokeeritud.
“Mis?”
“See on see sama koht ja see on tema!”
“Christian,” panin lõuendi kiirest maha. “Mul on ta aadress. Mul on kõikide oma modellide kontaktandmed!” Viskasin riiulilt kõik raamatud maha ning hakkasin paaniliselt ümbrikku otsima. Christian aitas. Ning siis kukkuski see maha. Paks ümbrik, kolletunud- elu näinud. Tõmbasin selle puruks.
“Mia, Mia, Mia?” lappasin neid nimesid. Ja seal see seisis. Minu ees. Värvitud sõrmedega kinni hoitud paberitükk: “Mia Gress…” Tõusin püsti.
“Christian. Sa tuled ka ikka kaasa, eks?” jooksin paaniliselt toas ringi, tundsin ennast jälle kuueteistaastasena. Christian naeris. “Mine aja oma habe ära. Sa ju ometi ei tahaks, et ta sind sellisena näeks.” Ajasin habet, pesin, lõhnatasin. Peagi olime Christiani autos. Olin vist täielikus eufoorias, sest ma ei mäletanud midagi, mida oleksin just sekund tagasi öelnud või teinud.
“Marccus? Mul on hea meel su pärast. Alguses ma küll kahtlesin, kahtlen siiani. Aga, sa oled õnnelik ja Maya…” esimest korda ma ei kiilunud kinni, kui tema nime kuulsin.
“Sa pole peale ta surma elanud ja nüüd… Kellegi unenaisega…” naersime mõlemad. “Olen alati sind veidrikuks pidanud.”
“Ma tean! Aga ta on teistsugune. Selle kahe ööga olen ma suutnud temasse meeletult armuda. Tead… see oleks justkui..,” vaikisin hetke, “armastus esimesest silmapilgust.” Kartsin Christiani olekust hukkamõistu või ootasin ma seda, sest ise ei julgenud sellele mõelda? Sest armastasin kedagi, kes polnud Maya. Kuid ei, temas oli mingisugune rahulolu helk. Sõitsime vist mitu tundi. Rääkisime kõigest. Ma ei mäletanudki, mis tähendas kellegagi arutada maailma asju ja mõelda minu jaoks ammu ununenud kunsti üle…
“Ma mäletan seda kohta. See, mida ma maalisin ja kus me unes oleme. See läheb siit otse edasi. Tema kodu on siit vasakule, Christian! Siit vasakule!!” karjusin ehmatusest.
“Rahu, rahu!” naeratas Christian.
Seisin ta maja ees. Süda värises ja pummeldas kardinate taga varjul. Kogu mu veri kees ja hüpples, elas. “Mida sa talle öelda mõtled?”
“Ma ei tea,” ja juba viisid jalad mind ukse poole. Koputasin. Alguses oli vaikus. Siis kuulsin samme, need oli rahulikud, kuid kiired. Uks avanes. Hetkeks lõi mul silme eest mustaks, nii et ma ei näinud ei ust ega uksel olevat inimest. Pilgutasin silmi mitu korda.
“Jaah?” seisis mu ees valgepealine, kuid tõmmu naisterahvas.
“Tere. Ega te ei oska öelda, kuidas ma Mia leiaksin?” naise silmad läksid põlema ning tema endine tuim hoiak vahetus kaitsva vastu. “Kes te olete?” küsis naise värisev, kuid omamoodi kindel ja karm hääl.
“Oi, ma vabandan,” sirutasin käe välja, “olen Marccus. Ma kunagi maalisin teie tütart Miat, siinsamas külas. Ma sooviksin temaga väga kokku saada!”
“Ah teie…” ta pea vajus kõhnale kaelale. “Kahjuks on see võimatu!”
Vaatasin talle hämmeldunult otsa. “Mia suri aasta tagasi.” Jälle surm. Christian jooksis autost välja, jalad vedasid mind alt. “Juhatage ta tuppa. Tulge, tulge. Oh, ärge võtke jalanõusid ära,” naine juhatas meid suurde tumedasse tuppa. Pime tuba polnud kaua päevavalgust näinud… Aasta, arvasin.
“Jaah. Ma pole siiani sellest üle saanud. Mia suri, kui purjus autojuht talle küla poe juures otsa sõitis,” ta pisikesed jalad kribasid kiirelt riiuli juurde ning ta võttis sealt ühe paksu, tolmu läinud albumi. Seal ta oli. Sama ilus, kuid natuke noorem. Christian vaatas mind kurvalt. Pisarad valgusid mu silma. “Anna andeks…”
“See pole sinu süü, mu sõber.” Tänasin Mia ema ning me lahkusime.
Sõitsime pool teed vaikides.
“Mis see on siis?” laiutasin ma enda ees käsi.
“Võib- olla võtab ta sinuga ühendust?”
“Christian. Miks ma ei või olla päris elus õnnelik, siin- maa peal? Kõigepealt Maya, nüüd Mia. Ma olin ogar, kui mõtlesin, et jumalal on siiski minuga mingisugused plaanid. Neid polnud, pole kunagi olnud.” Christian jättis auto seisma.
“Tule välja,” hüüdis ta mulle. Astusin autost aeglaselt välja. “Vaata ringi! See on elu. See, et sa elus oled, see on jumala plaan. Sa pole elanud viimane aasta, oled kui padi mustal voodil.
Sina ei surnud! Ma isegi ei usu, et sa mõtled midagi, vaid sa lihtsalt oled! Ma ei tea, Marccus, miks sa teda unes nägema hakkasid või miks Mayal vähk oli. Ma ei tea. Kaotasin ka ise peale seda usu jumalasse. Ma ei tea, miks sina temaga koos ei surnud, kui sa tahtsid,” kuulsin esimest korda Christiani hääles täielikku ja ebaloomulikku meeleheidet. “Ma ei tea. Kuid ma oleksin kaotanud kõik, kui sa oleksid temaga kadunud. Hakka kurat ELAMA!”
Kükitasin ta kõrvale. “Ma pole sulle kunagi haiget tahtnud teha. Sa oled alati mind toetanud, siis kui mu isa mind tänavale tahtis visata, kuna armastasin joonistamist, siis kui ma Mayat nägin, siis kui ma temaga abiellusin ja siis kui ta suri, ja ka siis, kui ma sind pudeliga tahtsin visata, kuna sa käskisid mul pesema minna ja joomise lõpetada. Ka nüüd uskusid sa mind! Ma armastan sind, sa oled mulle nagu vend.
Kuid see, mida elu mulle pakub, ei ole enam elu, mida ma armastan. Ta on ära võtnud nüüd juba minu elu kaks eesmärki. Kaks korda on ta mu õnne tulle visanud. Kaks korda on ta mu südame külmalt ja jõhkralt mõrvanud.”
“Sa ei tundnudki Miat,” värises Christiani hääl.
“Võib- olla tõesti ma ei tundnud teda. Aga siis on saatus ära võtnud kaks lootust ilusale elule.” Istusime kahekesi pimeda tulekuni teeserval. Sõnagi rääkimata. Kui me koduukseni jõudsime, vaatas ta mulle otsa: “Ära võta ära minu lootusi ja minu elu. Ära tee rumalusi ühe narkootilise une pärast. Sa oled alati olnud kunstniku hingega, aga nüüd võiks see lõppeda! Võta oma eluga midagi ette. Loodan, et sa pole piisavalt rumal, et sinust saaks minu silmis suurim ja nõrgem egoist maailmas.” Astusin uksest välja, mõistsin, et Christian ei suudaks seda elu, mida tahtsin, kunagi mõista. Kui oma tuppa jõudsin, nägin, et ema oli koristanud, kuid mitte mu maale puudutanud. Seal ta oli. Minu ees. Kõigis temale iseloomulikes poosides.
Päevad jooksid kiirelt, maalides, kuid ööd: tundus, et aeg seisab. Sekundiseier liikus sama aeglaselt kui tund. Iga päevaga kasvas paaniline soov teda näha. Pelgasin. Pelgasin, et teda pole enam unes, kui ma nüüd tõtt tean. Ema tuli. Ta võttis tooli ja istus minu juurde. Vaatasime mõlemad tänavale.
“Marccus! Sa pead selle lõpetama, sa pole juba kolm päeva maganud ega söönud.”
“Need kolm päeva on kärbsed aasta kõrval,” laususin aeglase rahulikkusega. “Mayat ei ole enam ja oma elu prügikasti visates ei saa sa ka teda tagasi,” ta hääl oli koduselt madal. “Kui su isa suri, arvasin, et kogu mu maailm variseb kokku, sest minult oli ära võetud kõige suurem tugi. Kuid ma elasin edasi. Elu on kingitus.” “Elu on kingitus siis, kui sul on veel mingi eesmärk siin maamunal. Roos jääb roosiks…”
Rääkisin talle Miast. Ta ei olnud üllatunud.
“Arvasingi, et leidsid kellegi. Armastad sa teda?” see tuli üllatusena, ta ei pidanudki mind hulluks. “Jah, ema, armastan. Kõike. See on hoopis teistsugune, kui Mayaga. Tead, mis kõige kummalisem on? Ma õppisin teda armastama hoopis erineva pinna pealt. Me pole kunagi rääkinud ta hingest, aga mul on tunne, et tean temast selle aja kohta piisavalt. Nagu me mõistaks üksteist vaikides.” Ema naeratas: “Ma usun.”
“Ma igatsen Miat? Ma igatsen seal olevat õnne.” Ta paitas hellalt mu pead, suudles mind otsaesisele ning lahkus.
Viskasin pikali, et uinuda. Et uinuda ja teda näha. Vähklesin tunde. Ei midagi. Insomnia oli tagasi tulnud. Kiirendatul kõnnakul läksin vannituppa. Otsisin väikese kartusega üles unetabletid, neid oli veel. Haarasin kolm tükki ning vajusin voodile.
“Mia? Mia?” hüüdsin närviliselt.
“Arva, kes on?” ilmus ta mu selja taha, kätt silmadele pandes. Keerasin ümber ja kallistasin teda. Nii kõvasti kui sain.
“Mis viga?” küsis ta rahulikult. “Oi Marccus, ma juba nii kartsin, et sa ei tulegi enam. Tule, tule lähme ujuma! Mul tänane ujumine tegemata!”
“Mia,” haarasin ta käest tugevalt. Mõistsin, et tal oli hetkeks valus. Raputasin pead.
“Sa siis said teada, kes ma olen?”
“Ma käisin su ema juures!” ta suunas oma pilgu maha, silmis pisarad. “Kuidas tal läheb?”
“Ma ei uurinud seda väga. Olen egoist!” mu hääl oli muutunud tugevalt kõrgeks. Mia ei liigutanud end, kuigi pigistasin ikka veel tema kõhna käevart.
“Miks sa mulle ei öelnud? Miks? Miks ma pidin selle kõik läbi elama? Jälle…”
“Ma ei tahtnud, et sa minusse armuksid,” tema häälest oli kuulda pisikest nuttu. “Sa küsid, miks ma siin olen?” nüüd muutus ta hääl järjest kõrgemaks, kindlamaks ning vihasemaks. “Miks? Sest tookord, kui sa seal mind maalimas käisid, armusin sinusse. Sa tulid meie külla, peos kogu maailm. Vähemalt sa arvasid nii. Peos maailm!! Sa ei pannud tähele, kui lootusetult ma sind armastasin. Ma ei süüdistanud sind selles. See oli mu elu kõige õnnelikum aeg. Siis, kui sa oma kareda sõrmega katsusid mu alasti keha. Ma värisesin ning nutsin kodus, et sa katsusid mind ainult selleks, et maalida, mitte selleks, et see oleks tekitanud sinus mingeid tundeid! Ma ei süüdistanud sind, kui sa ära läksid ja jätsid mind sinna murtud südamega, kuigi sa teadsid, mida ma su vastu tundsin. Ma ei süüdistanud sind, kui sain teada, et abiellud Mayaga. Ma lihtsalt ei osanud elada ilma sinuta õnnelikku elu. Nii ma jäin siia. Vanade mälestuste rüppesse. Mäletama neid aegu, kui sa mind puudutasid, kui sa mind maalisid,” ta varises õnnetult maha… “Sa olid minu jaoks kõik. Parim inimene, parim mees, parim kunstnik, parim elu…” Vajusin tema kõrvale: “Tookord, ma olin poiss, kõigest rumal laps. Ma ei näinudki muud kui ennast. Arvasin, et olengi maailm ja olin kindel, et minusse mitte armumine on võimatu. Maya oli esimesena see, kes õpetas mind nägema elus teisi peale enda. Miks sa mind ülesse ei otsinud kaheksa aasta jooksul?” mu käsi oli külm ning ka pisarad, mis mööda põski alla vajusid, olid jäised.
“Sest esimesel aastal olin ma väga õnnetu ja ebakindel. Tahtsin sinu ette ilmuda naisena, kellele sa “ei” ei suuda öelda… Teisel aastal kogusin julgust ja siis peaaegu kohe sa abiellusid… Mul oli kodus isegi dialoog välja mõeldud, mida ma oleksin sulle öelnud ja ka ühesuunaga bussipilet…” raputas ta muiates pead. “Tegelikult olin õnnelik, et sa oma õnne leidsid. Minu abielu oli õnnetu, ilma mõlemapoolse armastuse ja isegi austuseta. Kui auto mulle otsa sõitis, polnud mul midagi, mille pärast edasi elada. Ainus, mis mind õnnelikuks tegi, olid sina ja see koht siin. Seepärast ka minu arvatav siinolek. Ma olin suures hämmingus, kui nägin sind siin. Siin- minu juures. Mõtlesin, et jumal andis mulle teise võimaluse. Ja sa armusid minusse. Ma ei tahtnud sulle haiget teha. Tahtsin rääkida, aga kartsin, et lahkud siis igavesti. Nüüd olin mina egoist.” Haarasin ta oma käte vahele:”Ma ei vääri sind,” jõudsin ainult sosistada.
Ta keeras ennast minu poole, pisarad voolasid tema suurtest silmadest: “Väärima? Mis sõna see on? Kas inimene peab armastust väärima? Kas ei peaks see olema kõigile kättesaadav? Ma ei surnud sinu ega sinu armastuse puuduse pärast. Vaid sellepärast, et see nii pidi minema. Mõtle, ma polnud elus kordagi nii õnnelik, kui ma praegu sinu unenägudes olen. Kõik juhtub selleks, et midagi head saaks juhtuda ja minu hea oledki sina ja meie.” Ta naeratus oli kõik, mida vajasin.
Me istusime teineteise kaisus. Ma ei tahtnud ära minna. Ta käis ujumas ja me armatsesime pärast seda kirglikult. Vaatasin teda, kui ta mu käte vahel uinunud oli. “Kas sina oled minu hea?” sosistasin. Ta avas silmad.
“Luiged, kus nemad on?”
Mia naeratas: “Igavesti koos!”
Mu süda hakkas tuksuma, haarasin rinnust, peljates, et see välja tuleb.
Pimedus. Mia. “Kurat!” Vajusin voodile. Palusin jumalat, et ta mulle und annaks. Kuid ei. Väljas hakkas juba valgenema.
Ja siis mõistsin: “Igavesti koos… Ta oli keegi, kellega ma tahtsin igavesti koos olla. Kõik asjad juhtuvad selleks, et midagi head saaks tulla…”
Tõusin püsti.
Jooksin kiiresti vannituppa.
Haarasin tablettide lehe, mille doktor oli mulle insomnia pärast kirjutanud.
Läksin vaikselt ema tuppa. Suudlesin teda.
Kirjutasin kiirelt oma tuppa jõudes: “Jumal andis mulle siiski võimaluse. Nüüd tean, mis plaanid tal minuga olid. Christian, ma olen seal palju õnnelikum. Ta oli võti, mis päästis valguse mu südamesse.” Neelatasin.
“Marccus, mida sa tegid?”vaatas Mia pisarsilmi mulle otsa.
“Oma elu õnnelikuks. Tule, lähme ujuma. Ma tahan ka ujuda selles järves…” Mia keha tundus soojas järvevees jahe. Suudlesin teda kaelale, suule. Ta ujus mängides minust eemale, naerdes ning peibutavalt mind kaasa kutsudes…” järsk valu läbis kogu mu keha. Ma ei saanud ennast liigutada. Kuulsin vaid paanilist Mia häält: “Marccus, Marccus?… Mis on…?!”
Kui ma oma silmad avasin, seisid mu ees mitu valges riietuses inimest. Minu külge torgati mingi peenike otsik…
Christian seisis mu ees, näol hukkamõistev pilk: “Ma olin selles kindel!” Ta raputas ägedalt pead. “Kuidas sa võisid?” Ta keha vajus nurgas seisvale vanarohelisele tugitoolile. “Jumalal on sinuga ikka hoopis teised plaanid,” ütles ta vihast naeratades.
“Christian, mida sa tegid?” libises mul üle huulte. Olin meeletult väsinud, jõuetu ja kurb.
“Mida? Ellu tõin su! Nagu sa kirjutasid: “Kõik juhtub selleks, et midagi head saaks tulla!” Vaikisin, oleks mul jõudu olnud, oleksin teda löönud. “Kas sa tead, mida su ema pidi välja kannatama, kui ma keset ööd teie ukse taga trampisin ja me su kahekesi leidsime?” Christian tõmbas hinge, kuid lausus vaikselt: “Muide, ta käis ka minu unes!” “Mia?”
“Ma ei tea, kas see oli minu mõtlemis vili või tõesti Mia, aga nägin teda unes ja ta palus tulla mul sind vaatama. Sa, sa oleksid võinud sellest ajuhalvatuse saada! Või mida iganes…” Nägin, kuidas Christian püüdis oma raevu tagasi hoida, kui ta minu poole sammus.
Nutt takistas neelatamist. Püüdsin seda alla suruda.
“Ma ei oska sind vihata. Ausõna. Kuigi ma nii tahaksin. Loodan, et sa ei tee mulle seda enam mitte kunagi!” ta pani oma kuuma käe minu külmunud ning just elluärganud käe peale. Olin haiglas kuu aega. Organism sai sellest liiga suure šoki, et kiirelt toibuda. Magasin enamuse ajast, kuid teda ma enam ei näinud.
Esimesel päeval, kui ma kliinikust välja sain, laenasin ma Christianilt auto ja sõitsin meie kohta. See sama allee, hõre mets ja järv. Istusin maha. Kõik tundus samasugusena, nagu mäletasin, ka temperatuur. Mitte miski ei suutnud takistada mind mõtlemast temale. Mitte miski. Ei ravimid, ei uni, ei sõbrad, ei elu…
“Arva ära, kes on?” pani keegi oma käed mu silmadele…