I
On soe ja sädelev kui vaselõige
see suve viimne viibe igas puus.
Nüüd hüvasti, las nõrgub üle kõige
su väsiv armastus, mu malbe muus.
Üks meeleheitlik igatsusehõige
jääb pooleli me mõlemate suus,
ja tunned imestudes – nii on õige,
et surmas selgib elumõte uus.
Kas mäletas me laule, nüüd on need
kui münt, mis unustatult lebab kukrus.
Jäi kasutuks me siiras ohvriand.
Ta saatuses kuid korraks kokku pand
on januneva hinge vaikne nukrus
ja meeli lummand elamustekeed.
II
Nii taas meid sügishingusesse toodi
veel suvepäikesest õhetavi päi.
Mu laulust, mis sind lohutama loodi,
mu enda jaoks vaid tuska järgi jäi.
Aeg hingsügavusse heidab loodi,
nüüd mälestuste tuulterägas käi.
Kui oskad lugeda ta salakoodi,
siis surmgi kohutavana ei näi.
Ma tean, et tagasi ei voola veed
ja kallilt maksab oleluse hinna,
kes laseb unelmatel lahtuda.
Me kohtume, et jälle lahkuda,
ja lahkume, et üha kokku minna,
ses peitemängus põimiti me teed.