Kolm mul oli kaunist sõna,
sõna sõnatut, nime nimetut.
Üks oli kuldne, üks hõbene,
ja üks oli valgevaskine.
Oi sina tüdruk täherinda,
sulle kolm need kõik kinkisin.
Muud polnud anda mul muretul,
vilepuhujal varatul.
Ühe panin päikseks peale päeva
punasena pulbitsema.
Seal ta laseb laia laulu,
kuldseid kannuseid kõlistab.
Teise panin kuuksi kumendama
alla su akna, toa tahaje.
Seal ta igatseb ja huikab,
huikab sind hellakest hõbeselt.
Kolmanda panin ma täheksi,
täheks su silmisse, täheks su sõrmisse,
täheks su täherinnale.
Selle suudlen sealt tagasi