Sri Krishnamacharya esitas joogaõpetust kui eneseväestamise protsessi. Ta uskus, et jooga peab olema kohandatud vastavalt inimese vajadustele mitte vastupidi. See traditsioon käsitleb inimest holistlikult – tervikuna – ja kasutab mitte ainult asanat vaid ka teisi jooga vahendeid, et parimal viisil toetada õpilase tervenemise ja muutumise võimet.
Soovides mõista, mis on jooga võiksime vaadata kõige autoriteetsema jooga raamatu poole. Selleks on Patanjali Joogasuutrad – lühikeste kuid ülimalt sisukate aforismidena kirja pandud jooga õpetuse alusmüür.
Kohe selle teose alguses annab Patanjali jooga definitsiooni: yogahcittavrttinirodhah – jooga on meele tavapärase hajutatud toimimise muutumine ühesuunaliseks ja keskendatuks ühte punkti. Nii võime jooga tähendusena näha teatavat seisundit kus meie meeled ei võngu enam siia sinna, ühelt huviobjektilt teisele – vaid on täielikult keskendunud ühele objektile.
Jah, loomulikult , igapäevaselt me räägime joogatunnist, jooga tegemisest jne. Teatava tegevuse tähistamiseks on see piisavalt asjakohane. Samas, sealjuures oleks hea mõista milleks kogu see distsipliin mõeldud on.
Sõna “jooga” tähendab tõlkes palju asju, kõige sagedamini tõlgitakse see “ühenduseks”. Jooga definitsiooni vaadeldes võime seda seletada ka kui ühenduse loomist millegagi läbi selle, et keskendame oma meele. Kui keskendatus on piisavalt püsiv ja muud eeltingimused täidetud siis võib tulemusena tekkida seisund kus me oleme keskendumisobjektiga “ühendatud” ja kõrgemates seisundites mitte lihtsalt ühendatud vaid täielikult üks.
Sellistesse seisunditesse jõudmiseks ja neis püsimiseks on vaja end kuidagi ette valmistada. Selleks on joogaõpetuse kohaselt, nagu Patanjali seda väljendab, kaheksaastmeline tee – esimesteks astmeteks reeglid kuidas suhestuda ühiskonnaga, teiste inimestega ning kuidas suhestuda iseendaga. Teine aste on füüsilised harjutused ehk asana, kolmas hingamise distsiplineerimine ehk pranayama, kolmas meelte distsiplineerimine ehk pratyahara, neljas keskendatuse harjutamine ehk dharana ja siis ehk on võimalik tekkida ka dhyana ja samadhi seisundid kus meel on juba väga keskendunud ja mida nimetatakse ka meditatsiooniks. Seda seisundit ei ole vaja lihtsalt hea enestunde pärast. Olukorras kus mediteerija on meditatsiooniobjektiga jäägitult üheks sulanud hakkab toimuma kvaliteetide ülekandumine objektilt mediteerijale. Ja see muudab, transformeerib vajalikus suunas, vastavalt eelnevalt valitud eesmärkidele.
Selline lühiülevaade võib jätta keerulise ja pikka pingutust nõudva mulje. Nii ongi. Tulemuslikule joogadistsipliinile eelneb tihti elu (kui mitte elude) pikkune pühendumine õpetaja käe all. See ei tähenda aga et jooga õpetusest ei võiks kasu saada lühema aja jooksul. Asjatundlikult koostatud joogapraktika võib sind tervendada palju lühema aja jooksul kui eluiga. Rahulikult jooga esimesi astmeid järgides muudad oma elu täisväärtuslikumaks ja probleemidevabamaks. Kui tahad turvaliselt jooga sügavusest kasu saada siis on esimene aste asjatundliku õpetaja leidmine.
TKV Desikachar oma raamatus Viniyoga of Yoga kirjutab:
“On tõsiasi, et Jooga järjest kasvav omaksvõtmine on tänapäeval jälgitav läbi seda praktiseerivate inimeste arvukuse kasvu kogu maailmas. Väljaspool Jooga kodumaad – Indiat – on ligi sada miljonit inimest, kellele mõni joogaliik on igapäevase elu osaks.
Selle on võimalikuks teinud jooga õpetuste avatus ja universaalsus, mis teeb Jooga ligitõmbavaks ning tulemuslikuks väga erinevatele inimestele. Selles on midagi igaühele. Joogapraktika alustamiseks pole mingeid eeltingimusi. Inimene võib olla painduv või jäik, paks või peenike, vana või noor, mõne usundi järgija või mitte, Jooga ei keela kellelgi harjutamast. Tegelikult, kui individuaalsed eripärad on teada, saab valida parimad Jooga “tööriistad”, mis meie vajadusi rahuldavad .
Joogaõpetus on väga selgelt esitatud Joogasuutrates. Muistse targa Patanjali poolt koostatud meistriteos on esimene täielik ja süsteemne joogaalane uurimus. Loodud umbes 2000 aastat tagasi, peetakse seda teost tänapäevalgi kõrgeimaks joogaalaseks autoriteediks. Seda isegi sel määral, et mitmed hästituntud joogid on kuulutanud, et see, mida pole Joogasuutrates mainitud, pole üldse jooga või on see täiesti ebaoluline..
Muistsetest aegadest kuni tänapäevani on Jooga läbinud loomuliku arenguprotsessi. Paljud joogameistrid on läbi aegade proovinud õpetust interpreteerida ja teha seda rohkem oma ajale vastavaks. Läbi nende püüdluste on sündinud palju erinevaid koolkondi kuid mitte kõik neist pole püsima jäänud.
Tänapäeval on kujunenud olukord kus uusi “stiile” tekib nagu seeni peale vihma. Tänapäeva õpetajad kasutavad omaenese arusaamist maailmast et omaenese õpetusmetoodikat välja mõelda.
Samal ajal kui sellel protsessil on omad voorused, kasvab suundumus neid tehnikaid standardiseerida ja kaubamärgistada, pannes neile erinevaid nimesid. Need on siis “stiilid” ja kui ma soovin sellisega liituda siis pean end mahutama sama režiimi sisse kui kõik teisedki. Kui ma omandan kõik tehnikad, võin ma saada selle kindla stiili sertifitseeritud õpetajaks. Ja siin pean ma kohanema selle “stiili” õpetamismeetoditega.
Kahjuks ei sobi see kõik kokku Jooga vaimuga, mis on loodud olema sobilik distsipliin kõigile – arvestades nende vajadusi ja võimeid. See pole nii, et “mina pean kohanema joogaga, vaid pigem peab joogapraktika olema rätsepatööna just minu jaoks koostatud”. Täna olen ma noor ja tugev, tulevikus vana ja nõrk. Kas ma saan siis teha samu harjutusi, mida ma tegin noorena?
Sellega on samuti, nagu meie argieluga: kas ma kannan täna samu riideid mis lapsena? Ei. Ma olen kasvanud ja muutunud on ka minu mõõtmed. Seetõttu pean ma riideid vahetama. Samuti on elus jõude mis sunnivad meid muutma oma joogapraktikat. Me peame valima sobivaimad tööriistad mida Jooga pakub ja kohandama need käesoleva olukorraga. Seetõttu on joogapraktika tulemusrikkaim kui igapäevane harjutuskava on koostatud individuaalselt, vastavalt isiku hetkeseisundile, võimetele ja eesmärgile kuhu läbi harjutuste soovitakse jõuda.”
Tekst ja tõlge; Andres Adamson