Sa riputa igale haavale,
Mis elu lõi, valguse lund,
Ning õnnista, – õitseva enese –
Nii saavutab kurvemgi tund.
Ja kuigi veel järele ainult jääb sund,
Ükskõik siis, ükskõik siis – hääd und, hääd und!
Sa riputa igale haavale,
Mis elu lõi, valguse lund,
Ja õnnista, – õitseva enese
Nii paljastab kurvemgi tund.
Ning kui nii veel midagi kuhugi jääb –
Ükskõik, ükskõik – las seegi järele läeb!