Tule, tüdruk, ma tahan viia sind
keset igavest muinasjuttu
võlumaale, mis ennast on varjanud
argipäevade rütmi ja ruttu.
Ma tahan, et silmad sa suleksid
ja kaasa minuga tuleksid
võlumaailma endale võitma.
Tule, tüdruk, sääl mööda Linnuteed
Suure Vankriga läheme sõitma.
Tähtkogude lillepeenardelt
sulle otsiksin kauneimat õit ma.
Selle kartlikult sulle ma ulataks,
me südamed ühte sulataks
tema palav ja põletav sära.
Selle lille me kaasa viiksime,
ei laseks tal õitseda ära.
Ta teed meile näitaks ja juhataks
läbi päevade rutu ja kära.
Tule kaasa, mu tüdruk, ja usu mind:
su võlumaa ammu ootab sind
keset igavest muinasjuttu.
