Kurbuse värv
Kui kellegi puhutud kujutlus, hõljuv ja küütlev
kõiges maailma värve, korraga plaksatab puruks,
jättes vaid kipituse silmi ja südamesse –
siis võta ülejäänd seep ja küüri meel puhtaks
meelitavast.
Sest värv, mida korraks nägid, oli su lootuse
peegeldus – üks toon kurbuse värvist, arusaam
petlikkusest.
Kui keegi, kelle tiibade varju olid harjunud
hoidma, kelle õlule rajama elu õhkõrnad
alustalad, või keda hingeõhuni hoidsid, korraga
tõuseb lendu, kaob silmist – kui end korraga
tunned kaitsetuna ja hüljatuna, teispoolsuse
ähvardav lähedus, külm hingus värisemas sust
läbi – siis oled tundnud eneses ära kurbuse teise
tooni, leina, mis on arusaam kaduvusest.
Kui oled ikka ja jälle tõusnud ja tormanud, tulvil
lennukat lootust – ja löönud end ikka ja jälle
valusalt ära, siis seisata, kogu end, vaata ringi,
kui suur on üldse su vabadus, kui suur on ruum.
Kogedes kogenematust, kohates kohanematust,
seistes silmitsi mõistmatusega, oled sa mõistnud
kurbuse kolmandat tooni – ahistust, milleks on
arusaam piiratusest.
Mine mereranda, kui saad ja lase tuulel end
kanda. Kuula ta kohinat, vaata ta valgust
taevalageda all.
Kui kurbus kõneleb sinus: see kõik on olnud, see
kõik on möödus, kunagi enam ei kordu, kõlab see
kumedalt, tumedalt, küpseb otsekui kontrabass.
Kurbuse neljandas toonis jõuab sinusse rahu,
arusaam paratamatusest, mõistmine, mis kõik on
olnud. Kui aga korraga lõikab sust läbi tõdemus,
taipamine: seda ei tule, eitule kunagi!, võpatab
sisse kurbuse viies toon, helevalus kui viiuliheli –
viimseni viidud igatsus, arusaam võimatusest.
Võimatu valgel joonistub eriti selgelt välja kõik
niivõrd endastmõistetav, et seda märkab meel
alles kaotuse kaudu. Mõtle tuult kuulates, kuidas
igas su hingetõmbes läbib sind taevas – mis lõhnu
kannab see õhk, mismoodi see puudutab nahka,
mis varjundid kõik on värelemas su ümber ja
sinus. Kurbuse kuuendas toonis on ilu ja arusaam
elu imest – kingitusest, mis antud ja mille eest
pole sa veel taibanud tänulik olla.
Ja alles siis, kui su kurbus on kasvanud kõrgeks
ja küllalt sügavaks saanud, ilmutab end tema
seitsmes toon, kaastunne, arusaam kokkukõlast,
sellest, kuidas kõik kõigega seondub ja kui habras
on iga üksik lõim, lõpmata tugev ent tervik. Sina,
kes oled mõistnud kurbust põhjani, mõistad ka
last, kes lohutult nutab lõhkenud seebimulli
või leinab liblikat taga. Seesama kurbus elab ka
sinus, ilmutab end kõiges elavas, ikka ja jälle me
üle langedes otsekui vihmavalgus. Kergem on
teda ent tervitada, kui oled eneses ära tundnud
kõik tema ülemtoonid ja vikerjad viisid – su
kurbus on see, mis hoiab su hinge elus.
Kogumikust “Vaikuse lävel”
